25.08.2021
Kersti Kaljulaid – kui vanasti räägiti “Kremli ööbikutest”, siis nüüd on kohal Brüsseli rästad.
Kui jälgida president Kaljulaidi, peaminister Kaja Kallase või mõne muu võimupoliitiku pidupäevakõnesid, torkab silma see, kuidas Lennart Meri tsitaadi või katkendiga “Tõest ja õigusest” üritatakse katta oma kõne sisutühjust. Ehk siis üritatakse rääkida rahva unistustest, samas kui rääkija enda südames neid pole.
Kolumnist ja kirjandusteadlane Maarja Vaino on võtnud võrdluseks mõtteid Toomas Kiho artiklist Maalehes ja tõdeb ERR-is avaldatud arvamusloos, et “Selliseid mõtteid me kõrgete riigiesindajate ametlikest kõnedest juba ammu ei kuule. Ja sellepärast on raske tõsiselt võtta ka seda poosi ja ilukõnelisust, mida tuntavalt kohustuslikus korras meile paar korda aastas etendatakse, et seejärel pöörduda tagasi mugavasse rutiini, kus eestlane ja Eesti-kesksus ei ole teema.”
Võimupoliitikute kõnedest ei loe kuidagi välja, et neil oleks mure Eesti pärast – ohtrate tsitaadidega klassikutelt või eellastelt annavad nad ju edasi nende, mitte aga enda muret Eesti ja eestluse pärast.
Maarja Vaino toob välja ka presidendi sõnad, et Lääs olevat Afganistani suhtes elanud illusioonis ja küsib, et kas ainult Afganistani osas – võib-olla elavad nad kõigis oma tegemistes väljaspool reaalsust, kusjuures need illusioonid on ju tegelikult ka Kaljulaidi enda omad, nagu mäletame tema Afganistani-reisist.
Peaministri kõne kohta ütleb kolumnist, et tolle “kitsas sõnavara on ammugi ilmsiks tulnud ja parem ongi, kui ta püsib turvaliselt endale selgeks saanud mõtete juures, sest improviseerides võib juhtuda piinlikke apsakaid, nagu hiljuti mamma Merkelile tarkvarast rääkides.”
Kes on jälginud Kaja Kallase selgitusi Riigikogus, see on hoomanud, kuivõrd vastukäiv võib olla tema jutt juba üht küsimust käsitledes, iga uus küsimus aga ajab peaministri veelgi rohkem sassi. Päris masendav aga on kuulata välisminister Eva-Maria Liimetsa selgitusi – sedavõrd “diplomaatiliselt” kantseliitlikku juttu pole Eesti poliitikutest mitte keegi varem ajanud.
Möödaminnes võib libiseda ka Reformierakonna ühe juhtpoliitiku Kristen Michali hiljutisele repliigile Eesti Päevalehes – nii seosetut, madalat ja labast süüdistamist leiab ehk veel vaid Olev Remsult. Isegi vaktsiinivastased olid muudetud “hügieenivastasteks” – kui sa oled vaktsineerimise vastu, siis järelikult sa ennast ka ei pese, leidis Michal huvitava seose.
Eesti poliitikud ei räägi ammu enam südamest – nad räägivad sõnu, mida rahvas neilt ootab, kuid need ei tule hingest. Ehk seetõttu ongi Mart Helme otsesed väljaütlemised liberaalidele sedavõrd šokeerivad, sest tema räägib seda, mida mõtleb.