06.11.2019
Ideoloogiatöötaja Liisa Pakosta.
Eestil oleks aeg võrdsusvolinike puhul loobuda ideoloogiatöötajate ametisse määramisest – nagu Liisa Pakosta ja enne teda Mari-Liis Sepper.
Pakosta tõstas Tallinnas Õpetajate Majas kolmapäeval peetud isadepäeva konverentsil „Mehe au“ üles küsimuse: „Kas ühiskond peab au Eestis soopõhiseks?”
Ta väitis, et ajalooliselt ei ole Eestis mehe ja naise aul vahet tehtud, selline arusaam olevat viimastel aegadel tekkinud, et mehe au on midagi muud kui naise au ning ta kutsus üles pidama nii meest kui naist sarnaselt auväärseks.
Kõigepealt on juba au ja auväärsuse mõisted erinevad – au tähendab teatud kriteeriume, auväärsus aga suhtumist. Au mõiste puhul on olemas nii universaalsed kui ka teatud inimgrupile ainuomased mõõted.
Pole midagi võltsimat, kui selline ajaloolt tuge otsiv väide au sooneutraalsusest – naise au definitsioon on alati teistsuguste põhimõtete järgi käinud, enamasti neile meestega võrreldes liiga kõrgeid nõudmisi esitavalt. Aga Pakosta on varemgi ajalugu võltsides rumalusi suust välja ajanud – ta ju väitis, et muistsed eestlased olevat lastele sooneutraalseid nimesid pannud.
Pakosta on oma ideoloogiatöös juba sedavõrd kaugele läinud, et käib oma võrdsusvoliniku staatust ära kasutades igal pool lõhestustegevust arendamas.
Võrdsusvoliniku tööd ei tohi teha ideoloogiliselt ja poliitiliselt laetud tegelased – kui selles ametis on marufeminist ja LGBT ideoloogia toetaja, jäävad kindlasti esindamata naised, kes toetavad traditsioonilist perekonda ega taha meestega vastandamist. Pakosta tegevuse puhul see just nii ongi.
Liisa Pakosta on üks neist vasakliberaalidest, kes näevad tõelist võrdsust selles, et gepard ja kilpkonn peavad jooksudes ühel ajal finišisse jõudma, muidu on tegu kilpkonnaliste diskrimineerimisega kaslaste poolt.