30.07.2019
Piir Ceuta ja Maroko vahel. Tavaliselt hoiavad tarad lahus liiga erinevaid maailmu.
Postimehe tibitoimetaja Berit Nuka on üllitanud arvamuse, mis on reaalsusest ikka väga kauge.
Täpsemalt öeldes on Nuka kirjutanud loosse üldtuntud tõdemuse, et seinad ei suuda rahvaid lahutada, kuid seda otseselt füüsilise tara kohta üle kandes on ta väga kõvasti mööda pannud.
“Oluline on eraldada meid nendest ja kõik muutub kohe väidetavalt paremaks,” ironiseerib Nuka. Ei, kulla toimetaja, tarad pole tehtud mitte selleks, et miski paremaks läheks, vaid selleks, et asjad hullemaks või lausa katastroofiliseks ei muutuks. Tarad on mõeldud eraldama liiga erinevaid maailmu, mis kokku puutudes tekitaksid konflikti.
Hispaanial on Põhja-Aafrikas kaks enklaavi: Ceuta (18,5 ruutkilomeetrit ja 85 000 elanikku) ja Melilla (12,3 ruutkolomeetrit, 78 000 elanikku), mida eraldab Marokost kõrge tara, ning sellel on veel eraldi tõkkeid juures, sealhulgas elektrivoolu kasutamine. Aegajalt suudavad migrandid neistki taradest üle saada. Kui aga neid tõkkeid poleks, oleks kaks maalapikest juba ammu migrantidest üle ujutatud, sest tulijaid on kümneid tuhandeid.
Tänu piiritarale on ka ungarlased pääsenud sellest massist, kes 2015. aasta suvel prügirada maha jättes rongkäiguna läbi Ungari vonkles (seda kajastas Katrin Lust kohapeal). Pehmelt öeldes on madjarid kõvasti oma närve säästnud, sest ei pea selle massiga tegelema nagu kreeklased, kelle Lesbose saare Moria laagris on asjad ikka väga hullud.
Nuka kirjutab: “Ungari kõrgtehnoloogilisest aiast ei kipu keegi üle mitte sellepärast, et see on nii uskumatult võimas, vaid seetõttu, et Orbáni Ungari pole piisavalt ahvatlev paik isegi sõja jalust põgenejale, kui ta teab, et mõnisada kilomeetrit eemal koheldakse teda märksa inimlikumalt.”
Reaalsed uudised näitavad, et see tara peab, sest sellest püütakse endiselt üle saada. Aga see, et Orbani Ungari pole pagulastele ahvatlev, ongi hea ja see oligi ju eesmärgiks – Ungari tänavatel ei pussitata, seal ei käperdata Kölni uusaastaöö kombel naisi, ei sõideta kaubikutega inimestele otsa, ei lükata noori naisi lapsega rongi ette, nagu üks viimane uudis “mõnisada kilomeetrit eemalt” Saksamaalt teatas.
“Ükski tara ei kõrvalda põhjusi, miks inimesed on otsustanud jätta oma kodu ja minna võõrsile kasvõi ebaseaduslikult piire ületades,” väidab Nuka. Aga seda ei tee ka nende nunnutamine Euroopa sotsiaalsüsteemide kaudu – küll aga paiskab see “ebaseaduslikkus” Euroopa kaosesse. Omamoodi tara on ju ka La Manche väin, kuid ei britid ega prantslased ei ulata kumbki kätt sadadele Calais`migrantidele, kes ebaseaduslikku ülepääsu passivad.
Kui Trumpi müür hoiab veidigi kinni neid kümneid tuhandeid inimesi, kes tulevad Guatemalast ja Hondurasest kuritegeliku ühiskonna eest põgenedes (tavaliselt tuleb nendega kaasa ka kodumaine kuritegevus), siis on Ameerika ikka väga palju võitnud.
“Tõke on lihtsalt vabandus, mis aitab lükata tegelikku probleemi silma alt ära ja sedagi parimal juhul vaid mõneks ajaks,” kirjutab Nuka. Kulla lillelaps, see probleem ehk põhjus, miks kunagine õitsev maa Süüria järsku sõjatandriks muutus, ei ole ungarlaste probleem. See on Süüria probleem ja lahendus on see, kui nad ise taastavad oma riigis korra ja sõidavad koju seda riiki uuesti üles ehitama.
“Müürid ei hoia ainult inimesi väljas, vaid muudavad neid, kes on sees. Need tekitavad tunde, et teisel pool planku on midagi kohutavat, mis siis, et seal on lihtsalt teine inimene,” väidab Nuka. Seesolijad muutuvad tõesti, sest neil on julgem, kindlam ja turvalisem olla. Teisel pool planku aga võivad olla see nigeerlane, kes tappis ja tükeldas Maceratas 18-aastase itaallanna, või iraaklane, kes mõrvas ja mattis parki maha 14-aastase saksa neiu.
“Müür on rohkem sümbol kui tegelik kaitse. Müür on kolmedimensiooniline hirm. Kuid ometi on primitiivsed lahendused endiselt populaarsed,” lõpetab Nuka. Tead, lillelaps, primitiivsed asjad päästavad vahel väga hästi – kui sind ründab lõukoer, ootab sind müüri taga kindel pääsemine.
Ühe järjekordse vasakliberaalse lumehelvesajakirjaniku jutu võib kokku võtta üheselt: ohtralt õilsaid emotsioone, täiesti puuduv reaalsustunne ja väga tõenäoliselt raske saatus, kui ta peaks selle üle Vahemere voolava massiga silmitsi jääma.