Eesti keel taandub ja vaesub võõrkeelte, ennekõike inglise ja vene keele pealetungi tõttu ning lisaks sellele “solgivad” võõrkeeled erinevate arengute kaudu ka eesti kõnekeelt, eriti nooremate suus – seda tunnistavad juba ka need, kelle jaoks selline jutt oli varem “paremäärmuslik propaganda”. See tendents süveneb globalistist haridusministri Kristina Kallase käe all, olles ilmselt Trooja Hobuse eesmärgiks.
Paljud pedagoogid (näiteks Peep Leppik) ja mõned keeleteadlased on juba ammu hoiatanud, et nii nutiseadmete, inglise keele propageerimise kui ka pealiskaudseks tehtud haridussüsteemiga hävitatakse eesti keele elujõud ja sisemine rikkus, tuues sellesse massiliselt võõrsõnu ja muutes keele primitiivsemaks, kusjuures eesti keele sõnaline ja grammatiline rikkus jääb noortest üha kaugemale.
Kahtlemata on võõrkeeleoskus väga suur väärtus, kuid väära kasvatusega on eesti noortelt võetud uhkus oma emakeele vastu, see on asendunud kadaklikkusega, kus inglise keele oskust peetakse pigem staatuse kui tarkuse ja vajaduse näitajaks. Nagu uudisest selgub, on pinnapealne eesti keele õpetamine ja selle tulemus koos internetist saadava inglise keele mõjuga mõjunud nii, et noored ei oska enam oma emakeelt korralikult rääkida.
Nii tunnistab Õhtulehe lugu: “Esimese sajaprotsendilise nutipõlvkonna täiskasvanuks saamisega kaasnes katastroof eestlaste endi eesti keele oskusele. Terve taasiseseisvumise järgse aja on riigi aur kulunud siinsetele venelastele eesti keele pähe tagumisele. Samas viimaste aastate riigieksamite kohutavad tulemused kinnitavad – eesti keel vajab kaitset eestlaste eest.” (EESTLANE EI OSKA ENAM EESTI KEELT! Riigieksamite tulemuste allakäik paljastab õudust tekitava tegelikkuse, Õhtuleht)
Hoolimatus eesti keele vastu on alguse saanud riigi enda poliitikast, millesse on olnud kaasatud ka osad keeleteadlastest – keelereegleid on lihtsustatud väitega, et kuna eesti keel on raske, siis on välismaalastel lihtsam seda õppida. Soov muuta keelt ja selle grammatikat “lihtsamaks” (ja seeläbi primitiivsemaks) on alati kuuldel olnud. Eesti keel ja selle õpetamine on kas teadlikult või mugavusest unarusse jäetud ning see panebki nüüd riigieksamitel ahhetama.
Eesti keelele pole suudetud tagada väärikat positsiooni ja see on lubanud internetist väljavalguval inglise keelel tühjad kohad täita. Samas on taandarengu teinud ka eesti keele õpetamine sisserändajatele ning kui seda tehakse, on rõhuasetused olnud valed ning lõimumise kokku jooksutanud.
Valitsuse poliitikat iseloomustab naiivsus – alati on loodetud, et küll tulijad hakkavad ise õppima. Aga nagu öeldakse, inimene on just nii suur siga, kui tal lastakse olla, ja seda on eredalt näha just puudulikus keeleõppes. Kui senine vasakliberaalsete valitsuste poliitika polegi ehk mõnes kohas eestlusvaenulik olnud, siis riigikeele suhtes ükskõikne on see olnud kohe kindlasti.
Samas on ohte teisigi. Õhtuleht lisab: “Mõnedki keeleteadlased on juhtinud tähelepanu sellele, et venekeelse hariduse massiline eestistamine kätkeb endas ohte eesti keele rikkusele. Keel võib seetõttu lihtsustuda, nagu on juhtunud paljude suurte keeltega.”
Nii see ongi. Ka kolumnist Maarja Vaino kirjutab ohust, kus eesti laps elab lasteaias koos vene või ukraina lastega, kuuleb nendelt vigast eesti keelt või venekeelseid väljendeid, on ka tema keel varsti väärrõhutustest rikutud.
Õhtulehes saab veel lugeda: “…keelt ohustab tõeliselt see, kui ühte keelt hakkab õppima korraga väga suur hulk inimesi, kellele see pole emakeel. Selle tõttu keel lihtsustub. Inglise keel on kaotanud kogu selle morfoloogilise ilu, mis on säilinud näiteks saksa või friisi keeles. Ameerika inglise keel on omakorda võrreldes Briti saarte inglise keelega veelgi lihtsustunud.“
Huvitav on, et sama probleemi on märganud ka venelased – nimelt räägib Kasahstanis ja Kõrgõstanis suur osa põlisrahvast igapäevakeelena vene keelt, aga nad ei pea kinni grammatikareeglitest ja seetõttu muutub ka sealne vene keel kõvasti, mõjutades väljarändajate kaudu ka Venemaa vene keelt.
Lõpetuseks kommentaar sotsiaalmeediast: “Eesti on alati aetud valet lõimimispoliitikat, millega tahetakse venelasi justkui eestlasteks muuta ning see ajab venelased vihaseks ja tunnistagem, ega ka eestlased ise taha neid eestlastena näha. Venelastele peaks koolides lihtsalt eesti keele selgeks õpetama umbes nii, nagu on eesti noortele selgeks tehtud inglise keel. See annaks venelastele võimaluse minna eesti keelele üle mistahes olukorras, kus seda on vaja, omakeskis rääkigu pealegi vene või mistahes muus keeles. Pole vaja venelasi eestistada, vaid panna nad piisavalt riigikeelt kõnelema. Oma rahvusest, kommetest ja mentaliteedist nad nagunii ei loobu.”
Et selliseid probleeme poleks, oleks Eesti juba ammu pidanud loobuma massimigratsioonist ja muust võõrapärasest ning võtma eesti keele ja kultuuri kaitse alla. Nüüd maadleme juba tagajärgedega.
Uued Uudised