„Rahvahääletus lõhestab Eesti ühiskonna ja poliitika pikaks ajaks.“ Nii ütles Siim Kallas äsja Päevalehes. Sama mõtet on viimastel aegadel erinevates sõnastustes väljendatud kümneid ja sadu kordi. Ometi on see ju täiesti ebaloogiline ning sisutu mõttekäik.
Jah, loomulikult võib mistahes ühiskonnas või kogukonnas või kollektiivis tekkida põhimõtteline ja leppimatu vastuolu, lõhe. See tekib reaalselt eksisteerivate ja teineteist välistavate maailmavaadete, tahtmiste, eesmärkide korral. Sellisel juhul lõheneb vastav inimkogum (enamasti) kaheks pooleks, kes kumbki annab endast parima, et just tema seisukoht peale jääks.
Seesuguse lõhestatuse likvideerimiseks on põhimõtteliselt kaks teed.
Ideaalne oleks muidugi, kui oleks võimalik ühiselt maha istuda, rahumeelselt olukorra üle arutleda ning leida mingisugune kompromiss. Mõlemad pooled loobuksid millestki, mõlemad saaksid midagi, kumbki ei oleks päris võitja, kuid kumbki ei oleks ka päris kaotaja. See oleks tore ja maksimaalselt valutu.
Kui see aga ei õnnestu? Kui kummagi poole soovid on tõepoolest kompromissitult teineteist välistavad ja kokkulepe lihtsalt ei ole võimalik? Mis siis teha?
Kas peakski selle lõhe lõpmatuseni „külmutama“? Naiivselt lootma, et asi laheneb iseenesest?
Ei lahene!
Sel puhul jääbki ainuvõimalikuks lahenduseks küsida kogukonna KÕIGI huvitatud liikmete arvamust ning käituda vastavalt enamuse tahtele.
Meil oli võimalus mitmete kuude jooksul jälgida sügavat lõhet ja vastandumist USA ühiskonnas, mis kestab ka praegu.
Kas selle lõhestumise põhjuseks oli presidendi valimiste fakt? Muidugi mitte! See vastuolu eksisteeris (ja eksisteerib) ühiskonnas objektiivselt ning täiesti sõltumatult valimiste toimumisest. Valimiste eesmärk oli tuua mingi lahendus, vähemasti formaalselgi tasandil sätestada, kellel on „õigus“.
Ka meie praegune abielu teemaline lõhestatus on objektiivne, tegelikkuses inimeste peades ja südametes eksisteeriv vastuolu.
Kahjuks näib, et seda ei ole võimalik mingite kompromissidega lahendada. Ühel pool on inimesed, kelle jaoks abielu institutsioon praegusel kujul on oluline väärtus, millest nad mingil juhul loobuda ei taha. Teisel pool on inimesed, kes seda väärtusena ei taju ning soovivad selle igal juhul muuta ja ümber teha.
Vähemalt siiani ei ole kumbki pool püüdnud aktiivselt teisele poolele vastu tulla ja mingeid 50/50 lahendusi pakkuda.
Objektiivselt ei ole mingit võimalust öelda, kummal on õigus. Subjektiivselt on täiesti võimalik aru saada mõlemast poolest. Kui Juhani jaoks on traditsiooniline abielu tähtis väärtus, siis ei saa teda selle eest kuidagi halvustada. Kui Peetri jaoks traditsiooniline abielu mingit väärtust ei oma, siis ei saa ka teda selle eest kuidagi halvustada.
Lisaks on vastaspoole halvustamine kõige kindlam tee kompromissile MITTE jõudmiseks.
Peamine siiski on aru saada, et see vastuolu eksisteerib, et see on objektiivne, et see on päris. Kas sel teemal toimub rahvahääletus või ei toimu, kas võetakse vastu mingi õigusakt või ei võeta, kas võimu juures on konservatiivid või liberaalid – kõik see ei kõrvalda reaalselt eksisteerivat vastuolu, mis on INIMESTE soovide vahel, mitte mingite õiguslike klauslite vahel.
LGBT või SAPTK ei ole lõhe põhjustajad, algatajad, tekitajad. Nad on juba tekkinud lõhe vastaspoolte esindajad, vastandlike soovide eestvõitlejad.
Ükskõik millise juriidilise protseduuri ükskõik milline tulemus ei muudaks inimes(t)e sisemisi veendumusi, vajadusi, soove. Juhan ja Peeter jääksid igal juhul oma seisukohale ka Põhiseaduse mistahes muudatuste korral. Ükski õigusakt ei ole suuteline tungima inimese teadvusesse ja hinge ning seal mingeid ümberkorraldusi tegema. Mistahes seadus/määrus/reegel/otsus on vajalik ainult nn õigusrahu ja selguse saavutamiseks.
Seega on jabur süüdistada rahvahääletust (või selle korraldajaid) ühiskonnas lõhe tekitamises. See lõhe on juba olemas ning suurima tõenäosusega kahjuks ka jääb kestma.
Rahvahääletus seda lõhet ei kõrvaldaks. Rahvahääletuse ärajätmine seda lõhet samuti ei kõrvaldaks.
Küll aga annaks rahvahääletus mingisuguse rohkem või vähem õiguspädeva selguse, mille tulemusel omakorda võib vähemalt loota teatavat emotsionaalset rahunemist. Rahvahääletuse toimumise takistamine tähendab takistada selle selguse ja võimaliku rahunemise saavutamist.“
Priit Tali, kolumnist