Lätis allakukkunud lõhkeainega Vene droon on hoiatuseks ka Eestile, sest pole sugugi kindel, et meie kaitsevägi selle ilmumisel efektiivsemalt tegutsenud oleks. Ka Läti on NATO riik, kus on palju liitlaste vägesid, kuid neist tõenäoliselt seires abi polnud. Juhtum peaks igatahes punased tulukesed meil vilkuma panema.
BNS vahendab: “Läti võime tuvastada tema territooriumile sisenenud droone on piiratud, ütles peaminister peaminister Evika Siliņa teisipäeval ajakirjanikele.
Ta meenutas, et riiklik julgeolekunõukogu arutas teisipäeval tõhusamaid meetmeid droonidest tulenevate julgeolekuohtude vastu võitlemiseks.
Peaministri sõnul tuleks juhtumeid, kus välisriigi droonid lendavad Läti territooriumile, tõsiselt võtta. Samas rõhutas ta, et nädalavahetusel aset leidnud drooniintsidendi puhul tegutsesid riigi relvajõud vastavalt protseduuridele.
Gaigalava vallas kukkus 7. septembril alla lõhkeainet kandnud Vene Shahed-tüüpi droon.
Siliņa tunnistas, et Läti võime selliseid droone tuvastada ei ole täielik, vaid piiratud. Ta meenutas, et Läti on juba investeerinud teatud ressursse selliste kaitsevõimekuste tugevdamiseks.
Peaminister juhtis samuti tähelepanu sellele, et arvestades Venemaa alustatud sõda Ukrainas, võivad sellised juhtumid, kus välisriikide droonid lendavad Lätti, tõenäoliselt korduda.
Kaitseminister Andris Sprūds ütles pressikonverentsil, et juhtum oli väga tõsine ja järgmisi samme hinnatakse. “See kinnitab, et sõda käib ja me peame jätkama Ukraina toetamist,” lisas ta.
Sprūds rõhutas, et tal on usaldus kaitsejõudude spetsialistide vastu, kes tegutsesid vastavalt kehtestatud protseduuridele. Samas hinnatakse, kas neid saaks muuta tõhusamaks.”
Eesti on oma kaitsevõimekuste parandamisel ja tõhustamisel lootusetult jänni jäänud. Kaja Kallase ja Hanno Pevkuri valitsedes pole selles osas suurt midagi ära tehtud ning sellelegi, mis viimastel aastatel paranenud on, pandi alus eelmiste valitsuste ajal.
Reformierakonna valitsedes on kaitsepoliitika areng olnud katastroofiline, üldse on praeguseks ära tehtud vaid miinimum vajalikust. Samas jagas Eesti Ukrainale ära ohtralt oma relvastust – seda võinuks teha Venemaast kaugemal asuv NATO riik, näiteks Portugal, kuid mitte “rinderiik” Eesti.
Relvastuse hankimisel on Eesti olnud hädine. Kui vaadata, kui palju hävitatakse Venemaa ja Ukraina vahelises sõjas iga päev relvastust ja kui palju kulub laskemoona, siis Eesti kaitseväel pole mingit potentsiaali pikalt vastu pidada ja ega ka liitlastel poleks suure sõja ajal vaid üks rinne hoida. Eesti on liiga palju liitlastele lootnud ja enda kaitseväe unarusse jätnud.
Kaitsekulutuste tõstmist reklaamitakse hoolega, kuid seegi valdkond võib hätta jääda, nagu kogu riigi majandus, sest pole teada, kuhu see raha tegelikult läheb ja kas maksutõusude raha üldse riigikaitsesse jõuab – valetavat Reformierakonda ei saa kuidagi uskuda. Seda kahtlust süvendab ka see, et nn riigikaitsemaks pole kindel maks, vaid paigutatud teistesse maksudesse ning rahade tegelikku liikumist kontrollida ei saa.
Viimasel ajal on rida kõrgeid endisi sõjaväelasi liikunud teenistusest kaitsetööstusesse. Miks? Nad on tegelikult ju strateegid, kes on asjatundjad relvade kasutamises, kuid mitte nende loomises. Kaitsetööstuses liigub nüüd palju raha nagu kliimaministeeriumiski ja tõenäoliselt on kõrged palgad need, mis valitsusele lähedasi reservsõjaväelasi sinna viivad.
Praegune raha väljapressimine “julgeolekumaksuna” vajaks tugevat tsiviilkontrolli selle üle, kuhu need rahad tegelikult teevad, kuid Eesti riigis kontrollivad enamasti needsamad, kes ise raha jagavad ja saavad. Kuna kaitsevõimekustes pole midagi paranenud, on karta, et riigikaitserahad hakkavad midagi muud nuumama. Vähemalt inimesed, kes tegutsevad Kaitseväe ja Kaitseliidu struktuurides, ütlevad, et miski seal ei parane.
Ilmselt saab Kristen Michali valitsus Lätis allakukkunud Shahedi tõttu uued põhjendused maksukoormat kergitada, kuid selle õnge minna ei tohiks – see valitsus ei tegutse oma riigi huvides, nagu Reformierakonna valitsused enne seda, neile on oma tasku alati tähtsam olnud.
Drooni jõudmine Lätti tähendab, et ka NATO vihmavarju peale loota väga ei saa, sest nende seiret kas polnud üldse või oli seegi puudulik. Igatahes on kaitsepoliitikas veel väga palju ära teha.
Uued Uudised