13.06.2025
Märt Põder
Just enne ODIRHi raporti oodatavat tulekut esmaspäeval ja pärast vabariigi valimiskomisjoni juhi Arne Koitmäe vassimisi e -hääletuse osas läinud esmaspäevases Riigikogu korruptsioonikomisjonis, otsustas valimiskomisjon eile häältega 4:3, et tänavustel valimistel jääb m-hääletus ehk nutitelefoniga hääletamine ära.
“Kaalusime ja hääletamine oli tasavägine. Peale jäi seisukoht, et küsimus vajab veel täiendavat arutelu, aga ajaaken kohaliku omavalitsuse volikogu valimisteni on selleks liiga lühike,” põhjendas valimiskomisjoni esimees Ingrid Kullerkann ERRile.
Samas kutsus valimiskomisjoni esimees Kullerkann eile digiõiguste aktivisti ning e-hääletamise kauaaegse vaatleja ja kriitiku Märt Põderi ja teiste vaatlejate “avalikult” koosolekult kõrvaldamiseks politsei, olgugi et vaatlejad soovisid vaid, et neile selgitataks, millisele õiguslikule alusele tuginedes nõutakse nende “avalikult” koosolekult lahkumist.
Loomulikult võib siin näha teatud seoseid…
Märt Põder kirjutab sotsiaalmeedias: KUIDAS ME PEATASIME M‑HÄÄLETUSE
Tundub, et VVK ega RVT ei kavatse enne homset avalikkust informeerida, et tänasel koosolekul lükati häältega 4:3 tagasi mobiilihääletuse kasutamine 2025. aasta KOV valimistel. Veelgi vähem kavatsevad nad ilmselt avalikkusele rääkida, kuidas VVK esimees Ingrid Kullerkann keeldus kolmele kohapeal viibinud vaatlejale põhjendamast, mis alusel ta soovib nad VVK “avalikult” koosolekult eemaldada ja kutsus selle asemel politsei.
Jäägu lugeja otsustada, kas need sündmused on omavahel seotud otseselt või kaudsemalt või mis on selle kõigega pistmist Arne Koitmäe praadimisel esmaspäevasel korruptsioonikomisjoni istungil, aga mobiilihääletuse tagasilükkamise põhjuste hulgas kordus leitmotiivina probleem auditeerimisega. Vürtsi lisab, et VVK liikmed olla saanud mobiilihääletuse kasutamise otsustamiseks olulise auditiraporti enda valdusse vaid loetud tunnid enne koosolekut ega saanud sellega piisavalt tutvuda.
Mäletatavasti oli auditeerimine teemaks ka esmaspäevasel korruptsioonikomisjoni istungil, mida VVK koosolekul ka mitu korda osutati. Korruptsioonikomisjonis tuli välja, et RVT juht Arne Koitmäe oli mõtelnud välja ja omistanud audiitorile “pistelised kontrollid”, mis ta jutu järgi olla välistanud temapoolse võltsimise 2023. aasta Riigikogu valimistel, aga mida tegelikult siiski ei tehtud.
Ka maikuus toimunud mobiilihääletuse testimise käigus sündinud auditiraportis olid mõned modaalsused, mis tekitasid VVK liikmetes õigustatud küsimusi — raport kinnitas, et mõnda asja olevat küll “võimalik” auditeerida, aga ei kinnitanud, et seda päriselt tehti.
Seda küsimust püüdis RVT tehnik Indrek Leesi silmatorkava kangelaslikkusega omalt poolt selgitada, aga selgitus käis karusellina ringiratast ning jõudis üha välja selleni, et kõik on “auditeeritav” ja see auditeeritavus on “piisav” — kuid ta ei saanud siiski kinnitada, et kõike vajalikku protsessi käigus ka faktiliselt auditeeriti.
Pole küll erilist põhjust kahtlustada, et VVK liikmed märkimisväärselt aru said, mille üle nad sisuliselt otsustavad ja mille alusel, kuid auditeerimise teemal paistsid nad olevat tabanud ühise tooni.
Niimoodi kinnitasidki Teet Raidma ja end Kerdina tutvustanud Epp Hannuse asendusliige, et nende meelest on auditeerimisega seotud probleemid tänaseks siiski üldiselt lahenenud, Airi Mikli, Sirje Kaljumäe ja Dilaila Nahkur-Tammiksaar ei pidanud aga auditeerimist eri põhjustel piisavaks, Olari Koppel hoolsalt tunnustades projekti vedanud RVT ja RIA inimesi tehtud töö eest lõpuks siiski nentis, et valimised polegi tingimata Egiptuses palmi all tehtav toiming ja seetõttu on ka tema esialgu mobiilihääletuse kasutamise vastu.
Selle peale ei jäänud VVK esimehel Ingrid Kullerkannil üle muud kui nentida, et tema hääl enam midagi ei muuda, esineda lühikõnega “skepsisest” ja kuulutada, et tema on siiski m‑hääletuse kasutamise poolt — lisades lõppu Riigikohtu esimehe Villu Kõve kaasuse 5-23-20 kuulsa konkureeriva arvamuse kajana, et küllap on siis oluline, et asjad mitte ainult ei oleks, vaid ka näiksid ausad.
Sellega oli m-hääletuse kasutamine 2025. aasta KOV valimistel häältega 4:3 tagasi lükatud.
Kas järgnev tulenes suurest pingelangusest, pettumusest või muudest inimhinge keerukustest, see jääbki ilmselt saladuseks, aga kuna koosoleku järgmine punkt pidi arutama AvTS §35 lg1 p9 alusel ametkondlikuks kasutuseks kuulutatud materjali, siis palus VVK esimees Ingrid Kullerkann lahkuda neil, kes pole osalema määratud.
Kuna kolm vaatlejat istmetelt ei tõusnud, langesid pilgud meie peale, kes me osalesime koosolekul sõnaõiguseta, st vaikivate vabakuulajatena.
Pärast loetud sekundeid vaikust ja veendumist, et tõepoolest pöördutakse meie poole, osutasin koosoleku keskel toimunud vahejuhtumile, kus Ingrid Kullerkann tõusis oma auväärsest koosolekujuhi toolist, jalutas minu lauakese juurde ja uuris, ega ma ei lindista — et nüüd on mul sellele sarnaselt ka talle väike palve, et ta selgitaks, mis alusel peaksime seaduse järgi avalikult koosolekult lahkuma.
Järgnes midagi, mida olen kogenud korra hilisel õhtutunnil ühes populaarses Tartu söögi- ja joogikohas, kus uurisin WC-ukse ees ukerdanud noormeestelt, kas nad lähevad sisse või tulevad välja.
Ingrid Kullerkann ei ähvardanud mind küll pöördumatute tagajärgedega füüsilise vägivallaga, kuid tema reaktsioon oli vähemalt samal määral ülepakutud, sest igati põhjendatud taotlusele vastas ta deklaratsiooniga, et tema ei hakka millegi üle debateerima ja tuleb kutsuda politsei. Seejärel kuulutas ta välja 10‑minutise vaheaja ning marssis ruumist välja.
Raske ütelda, miks ei võinud ta kolmele vaatlejale selgitada, mis alusel ta neid eemaldada soovib, eriti pidades silmas, et Riigikohus märtsikuu “avalikult” koosolekult eemaldamise kaasuses 5-25-3 andis õiguse ainult teatud elektroonilistelt koosolekutelt eemaldamiseks, sj nii ebaselgete põhjendustega, et põhjustas viieliikmelises kolleegiumis ühe eriarvamuse ja ühe täiendava arvamuse.
Kui kümnekonna minuti pärast saabus kaks politseinikku, saatjaks kõrvuni venitatud naeratusega Arne Koitmäe, ei saanud nad esiti aru, missuguste pahatekitajatega nad peaks tegelema ja jalutasid minust üldse mööda kahe teise vaatleja juurde, kes selgitasid toimunut ja oma hämmastust. Näitasime seejärel politseinikele isikutunnistusi ja ütlesime, et oleme enda teada avalikul koosolekul.
Mina omalt poolt ütlesin, et põhjustasin ilmselt olukorra oma lihtsa küsimusega, aga ei pea küsimust sugugi õigustamatuks, sest avalikus asutuses toimuva avaliku koosolekuga peaks minu arvates kaasnema mingitlaadi põhjendus, miks sellelt osalejaid eemaldatakse, aga põhjendust meile ei esitatud.
Näiteks Sulev Švilponise jaoks oli see juba mitmes kord niimoodi eemaldatud saada, kusjuures aprillis märgiti protokolli, et ta lahkus koosolekult omal soovil, mis polnud tõsi. Ka pole tõsi, et oleksime keeldunud lahkumast või korraldusi järgimast, sest midagi sellist me kordagi ei väljendanud ja eskaleerimine oli meie jaoks ootamatu.
Ilmselt oma viimaste päevade kõige õnnestavama sündmuse keskel rõõmupallina hüplev Arne Koitmäe tiirles aga saabunud politseinike ümber ja jagas omalt poolt selgitusi, miks ja kuidas tuleb meid eemaldada, kuigi tal polnud minu teada pistmist koosoleku korraldamisega ega pädevust selgitusteks.
Kui seda politseinikele ütlesin, siis selgus, et tegu olevat majaperemehega, kellele meie viibimine tema valdustes ei sobivat. Ses segaduses tundis lõpuks vajadust sekkuda ka VVK esimees Ingrid Kullerkann, kes soostus viimaks avaldama koosolekult eemaldamise põhjuse, milleks olevat päevakorrapunkti “kinnisus”, ning väitis, et Riigikohus on kogu vaidluse juba ammu lahendanud.
Jäägu VVK esimehele tema arvamus, aga Riigikohus jättis aprillikuus rõhutatult lahendamata just selle poole kaasusest, mis puudutas eemaldamist “avalikult” füüsiliselt koosolekult — ja tundub, et nüüd õige pea on kõrgel kohtul vaja ühe poolikult lahendatud kaasuse asemel ette võtta tervelt kolm!