Rahvapärane lõimimine ehk teaduslikumalt integreerimine on üks mull, mis on kogu maailmas oma utoopilisust tõestanud.
Ameerikas pole 156 aasta pärast orjuse kaotamist vastuolud mustade ja valgete vahel kadunud, vaid tugevnevad, sest tekkimas on ka ehtne must rassism, ning lisandunud on oma elu elav latiinode maailm. Põlisrahvast indiaanlasi aga ei suuda ega taha keegi migrandiühiskonda lõimida.
Üheski migrantidega üleujutatud Lääne-Euroopa riigis pole sisemist stabiilsust ollagi ja seal kaklevad kõik kõigiga: moslemid kristlaste ja juutidega, ühed migrandid teistega (kurdid ja türklased Saksamaal), paremäärmuslased vasakäärmuslastega, islam lääneliku elustiiliga ja nii edasi. Lääs on ehe näide integratsiooni haledaimast läbipõrumisest.
Migrandid ei tule mitte kusagil kohalikega sulanduma – nad tulevad oma kolooniat looma. Neid ei huvita kohalik kultuur, vaid huvitab enda oma juurutamine. Kohalikule maale jääb migratsioon võõraks – seda näitab nende koondumine linnade anonüümsetesse kivimajade korteritesse, mitte maale.
Põliselanike maale tulnud võõrad lõimuvad mingil moel ehk seni, kuni neid on vähe – et elus hakkama saada, on neil vaja teada kohalikku keelt ja kultuuri. Mida suuremaks kogukond kasvab, seda vähem on vaja teistega arvestada, sest oma pisike maailm ajab asja igati ära – USA Chinatown`ides ei osata sageli isegi inglise keelt ja elatakse kogu elu Väike-Hiinas.
Ainus võimalus on panna võõrad sunniga keelt õppima (siinkohal tõstavad vasakliberaalid diskrimineerimiskisa), et nad oleksid võimelised ühiskonna teiste osadega suhtlema. Kui põlisrahvas allub poliitkorrektsusele või näilisele paratamatusele (võõrtöölisi on vaja), siis suretab ta ise ennast välja.
Kui kogukond on juba piisavalt suur ja saab oma keskkonnas sotsiaalse eluga hakkama, õpivad kohaliku keele ära vaid entusiastid ja tõelised huvilised, kes tahavad kas austusest või huvist põliskeelt osata. Kui põlisrahva keel on võõrastele raske, siis seda lihtsalt ei õpita.
Eestis on seda juba igal sammul näha – narvakad on juba ammu rääkinud, et miks seda eesti keelt on vaja, kui Narvas seda keegi nagunii ei räägi. Tallinnas on venekeelseid juba 47% – ka neile pole eesti keelt vaja, oma suurvenelikus ülbuses ei hakkagi nad väikekeeli õppima.
Inglise keelega on Tallinnas juba peaaegu sama – noored lähevad meelsasti sellele üle, nagu nende vanemad-vanavanemad omal ajal vene keelele. Välismaalased ei pea enam Tallinnas eesti keelt oskama, sest nad saavad inglise keelega hästi hakkama. Ükski neeger, araablane ega ukrainlane ei hakka pealinnas rasket eesti keelt enam vajaduse pärast õppima. Praegu “virisevad” vene ja inglise keele võimutsemise üle veel vaid rahvuskonservatiivsed “rassistid” – ilma nendeta oleks eesti keel Tallinnas juba aborigeenide mulin vaiksetes eramurajoonides.
Eestis on veel võimalik midagi päästa. Esiteks tuleb kõik võõrad panna riigikeelt õppima ja luua tuleb keskkond, kus eesti keeleta ei saa lihtsalt hakkama, ning umbkeelsuse eest teeninduses saab karistada. Karm, aga õiglane.
Teiseks tuleb migratsiooni halastamatult piirata: siia võiks lubada ainult neid, keda riigile ja ühiskonnale on tõesti vaja. Kui Muhamed või Ivan tahavad lihtsalt Eestisse elama tulla ja vaadata, mis siis edasi saab, siis tuleb neile ust näidata. Jällegi karm, aga vajalik. Kui migratsioon kipub üle pea kasvama, siis on pigem kasulik loobuda neist valdkondadest, mis liiga palju võõraid töökäsi nõuavad – enda ellujäämise nimel.
Väga kasulik oleks siduda migratsiooni negatiivsete tagajärgede likvideerimine tema siiatoojaga. Näiteks 2016. aasta juunis saabunud ja oma mehe poolt süüdatud noore süürlanna ravikulud ja Kovan Mohammadi vanglakulud tuleks sisse nõuda tollaselt peaministrilt Taavi Rõivaselt, kes sellise mõrvari oma poliitikaga siia tõi.
Viimased andmed näitavad suurte väliskogukondade teket Eestisse, eriti Tallinnasse. Nemadki ei tule siia lõimuma. Juba üle poole tuhande ulatuvad Nigeeria ja India diasporaad hakkavad ennast sisse seadma – neegrid kuhjuvad Mustamäele, kust varsti hakkavad eestlased ja venelased lahkuma.
Asemele tulevad üha uued nigeerlased, kes saavad seal, oma Harlemis, oma kultuuris, ilma eestlasteta hästi hakkama, käivad teistes linnajagudes teiste vara ja naisi noolimas ning tunnevad ennast hästi ka siis, kui ei tööta, vaid saavad sotsiaaltoetusi – nad elavad sedamoodigi paremini kui kodumaal. Nad toovad Aafrika Euroopasse ja elavad oma külmas Aafrikas edasi – Soomes juba on nii somaallastega. Koos migrantidega tulevad siia ka nende kodumaa vastuolud, ideoloogiad, kombed ja konfliktid. Nigeerias matšeetedega raiutavad pead lendavad sama hästi ka Mustamäel.
Kõlab hirmutavalt? Aga kogu Lääne-Euroopas see nii ongi – no-go-tsoonidesse pole kellelgil kohalikest asja. Meil on ju kogemus olemas – Lasnamäe pole küll enam nii hull, kui paarkümmend aastat tagasi, aga “Lasnagorski” ei taha eestlased endiselt ennast sisse seada. Kui meilgi tulevad omad Molenbeekid, Rinkbyd ja muud võõrkolooniad, kus maksab imaami sõna ja minareti otsast kutsutakse palvele, siis on hilja Kalevipoja naasmisele loota. Migratsioon tuleb peatada nüüd ja kohe!