Võrdust ei ole isegi seaduse ees, sest kellel on rohkem raha, sellel on parem advokaat ja ta on ilmselgelt seaduse ees võrdsem kui teised. Võrdsuse puudumine on teaduslik fakt, ühed on rikkamad, ilusamad, targemad ja tugevamad kui teised. Mõistagi ei ole ebavõrdsusega kerge leppida, orjade ja talupoegade ülestõusud ja rahvuslik vabadusvõitlus on ajalooline fakt.
Spartacus ja tema võitlus on meile arusaadavad, inimene tahab olla vaba, ei taha olla ori ja teise meeleheaks areenil gladiaatorina surra – selge, mõistlik ja igati põhjendatud pretensioon. Kui maailm on täis ka irratsionaalsied tunge ja punnitusi, siis ajalukku enamik poolhulludest maailmaparandajaid ei jõua.
Klounid ei saavuta palju, ja pigem tunneme me neid ilukirjanduse järgi: totakas susserdajast Vesipruul ja kirglikult tuuleveskite vastu võitlev Don Quijote tulevad esimestena meelde. Mõistagi olid eelmainitud ohutud tobukesed. Võrdust taotlevad sotsialistid alates Trotskist ja Pol Potist olid sõna otses mõttes verised maniakid.
Kuuba ja Põhja-Korea võrdsusprojektid on ilmselgelt läbi kukkunud, kommunistlikud Ameerika Ühendriigid oma rassi ja friigivõrdsusega on globaalset juhtpositsiooni loovutamas. Asjade loomulik käik. Meil õnnestub olla jälle kaotajate poolel, teel järjekordse nurjumise ja homoseksuaalse põhjakorea suunas.
Endise vabaduse kantsi asemel võtab planeedi juhtimise üle elajalik vene-hiina-araabia bande, dollar kukub, jeen tõuseb, Biden peksab segast, Eesti nomenklatuur ajab homorida ja ukrainlased varastavad nii et rõõm on vaadata. Lollus, perverssus ja korruptsioon ei ole jätkusuutlikud arengumudelid, nimetatagu neid võrdsuseks, demokraatiaks, õnneks või kuidagi teisiti.
Järjekordne tsaarivõim asendub totaalse gulagiga, ilmselgelt tõhusama, julmema ja ebainimlikumaga kui eelmised. Miks meil maksud tõusevad? Lollus on kallis lõbu. Maailmapäästmine on ühele Balti väikeriigile ilmselgelt üle jõu käiv projekt. Lisaks võõrad vallutussõjad ja lastekohitsemine.
Kas Afganistani ja Iraagi sõjad tõid mingigi positiivse tagajärje meie, liitlase või kohalike ohvrite jaoks? Ei, see oli kohutav viga ja kuritegu. Ent lollusest, kuriteost ja inimlikust kannatusest ei õpitud midagi. Võetakse ette uusi absurdiprojekte: kliima, kohitsemine, maksud, mõistagi kõrvulukustava ja nõdrameelse lalina saatel.
Abielusotsialism on absurd kuubis, mille eesmärk on ilmselgelt planeedi rahvastiku vähendamine ehk teiste sõnadega seninägematu massimõrv. Kes arvab, et teda ennast on liiga palju, see ärgu raisake aega abielusotsialismiga, vaid tõmmaku end viivitamatult oksa – see on konnadele, siilidele ja vanasorosele meelepärane tegu.
Mõistagi mahitavad abielusotsid ka eutanaasiat ja sõda. Neile on hea kõik, mis tapab, alates abordist ja narkomaaniast ja sundsüstimiset, lõpetades totaalse sõja, kastraatide põlvkonna ja 15 minuti vangilaagris kõngemisega. Kohitsejad, sõjaõhutajad, paljaks varastajad, riigipöörajad, ajupesijad, perverdid, bandiidid – see on see sekssotside seltskond ja nende verine käekiri.
Vaatad telekast Pealtnägiat ja selgub, et Slava Ukraini 1,5 miljoni salapärase kadumise lool on vastikult seksuaalne alatoon. Järjekordne rahvusvaheline suguühe lõppes katastroofiga. Naerväärne ja piinlik, õpetlik ja võigas juhtum, mis lõppes mõistagi Riigikogus. Kus siis veel? Kuidas saaks asi veel vastikumal viisil oma loogilise lõpu leida?
Nagu näeme heategevusliku raha varastamise juhtumist, ei ole seksualism hea nõuandja, ei raha ega poliitika asjades. Emotsioon annetab lahtise käega raha ja emotsioon kandib miljonid ka vasakule. Kõik lendab kuradile. Kas keegi üldse teab mõnda seksualismile rajatud riiki? Mina ei tea, midagi sellist ei meenu. Riigid on rajatud kas usule, rahva tahtele, poliitikale või lihtsalt kriminaalide toorele vägivallale.
Kui siiani pole ühtki seksile rajatud riiki olnud, siis sellel on põhjus. Pole vaja ja pole ka võimalik. Ka meil ei tohiks olla riigiseksi ja riik ei peaks olema seksuaalse kapriisi rahuldamise instrument. Riik tuleb seksist lahutada. Mõistagi tuleb riik lahutada ka kliimast, võõrriikide vallutussõdadest ja muudest planeedi elanikkonna äratapmise projektidest.
Igal juhul tuleb riik lahutada eutanaasiast, mille kuritarvitamine on kohutav oht. Näljutamise teele asunud riik viib abivajajad oma koonerdamise ja julmusega meeleheitele – alandab ja vaevab ja peseb aju niikaua, kuni lootuse kaotanud sandid, vanurid ja pooletoobised nõustuvad surmasüstiga. Seda ei tohi juhtuda.
See ei ole võrdsus ega demokraatia – see on ettekavatsetud mõrv. Kui eutanaasiat üldse kellelegi lubada, siis ainult neile, kes kliimaluulude all kannatavad. Ilma totaalse sõjata elada ei saa või taluvad kohutavaid piinu, kui neil ei võimaldata laste pilastamist ja kohitsemist – olgu siis pealegi. Mis mul selle vastu saab olla.
Põhiseaduses ei ole homoseksualismi, kastreerimist ka ei ole. Maailmapäästmist ei ole. Ei ole kliimat, 15 minuti vabakäiguvanglat ega automaksu. Tuletan heasoovlikult meelde, et Eesti Vabariik on selleks, et eesti rahvus, eesti keel ja eesti kultuur kestaksid üle aegade. Sündimus on meil saja aasta madalseisus, rahvas on välja suremas sõnas otseses mõttes ja seltsimehed tegelevad homoseksuaalse abielusotsialismi ja kliima klounaadiga. Naeruväärne.
Kogu see dementne jõuramine saab lõppeda ainult katastroofiga. Ajakirjanduses on küll märgata üksikuid selginemise ilminguid, aga kas need elavad üle järjekordse riikliku rahasüsti, eks me näe. Lubada ei julge, loota muidugi tahaks. Olukord on igal juhul juba nii halb, et seda ka ajakirjandus ignoreerida ei saa.
Ja see on alles algus. Nii et kui kliima- ja kiimajauramine teil südame pahaks ajab ja tekitab õudusunenägusid, siis valige Sven Sildnik riigikokku. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik
Tallinnas 22.04.2023