04.09.2025
Suurbritannia on üles tõusnud.
King’s College’i professor David Betz hoiatab, et Briti eliit juhib ühiskonna lõhenemist, usaldus eliidi vastu kadumas.
Autor: Boris Retschuster
“See oli üks neist silmapaistmatutest hetkedest, mis äkki kaalu omandab. Vestlusaknas vilksatas lugeja sõnum sõbralt. Seal oli link, pealkiri: “Hoiatus kodusõdade eest Euroopas.” Ja nagu sellest veel vähe oleks, järgnes tema saatetekst: „Rohkem kui kümme aastat tagasi lugesin katkendeid CIA uuringust. See ennustas, et 2030. aastaks on Euroopas kodusõjad. Samuti tasub meenutada Lenini määratletud revolutsioonilise olukorra kolme omadust.“
Ja siis intervjuu ise, mis avaldati ajalehes „Berliner Zeitung“ – kahjuks maksebarjääri taga. Kuid see on liiga oluline, et seda ignoreerida. King’s College Londoni professor David Betz ütleb seda, mida paljud ainult arvavad, aga peaaegu keegi ei julge öelda: Lääne-Euroopa vastab tänapäeval peaaegu kõigile kodusõja klassikalistele tingimustele.
Sügav sotsiaalne lõhe, enamuse elanikkonna „alandamine“ ja dramaatiline usalduse kaotus institutsioonide vastu – Betz nimetab kolm tegurit, mida on uuringutes aastakümneid võtmetähtsusega ilminguks peetud. Igaüks neist teguritest on iseenesest ohtlik, kuid koosmõjus on see väga plahvatusohtlik.
Betzi sõnul vaieldi varem faktiküsimuste üle. Tänapäeval domineerib identiteedipoliitika, vaidluste asemel „hõimumõtlemine“. See on eriti nähtav etniliselt orienteeritud liikumistes, mis kogukonnast enam peaaegu ei hooli. Näiteks Suurbritannias on moodustumas moslemite ühe teema partei, mis esindab peaaegu eranditult rahvusvahelisi huve, samas kui rahvuslikud küsimused muutuvad teisejärguliseks. Identiteet võidab sisu – ja see on just see lõhenemise kasvulava.
Kohalike staatuse kaotus on veelgi plahvatuslikum. Betz nimetab seda „alandamiseks“: ühe põlvkonna jooksul saab mitmes Euroopa riigis enamuse elanikkonnast oma riigis vähemus. Ta toob ajaloolisi näiteid: keldi britid, kelle anglosaksid tõrjusid välja. Seda lugedes meenus mulle kohe põlisameeriklased, kelle kultuuri Euroopa asunikud peaaegu hävitasid.
Mind paneb alati hämmastama, et ajaloos on nii palju tõendeid selle kohta, kuidas immigratsioon on kultuurid radikaalselt pahupidi pööranud – ja et samal ajal peetakse selle võimaluse mainimistki absoluutseks tabuks. Minu ainus seletus: see on sügav repressioon, hirm, mis on nii tugevalt alla surutud, et igaüks, kes seda väljendab, häbimärgistatakse kohe. Nende enesekaitseks, kes on oma hirmu nii vaevaliselt alla surunud.
Betz ütleb, et just see ajalooline kultuurilise repressiooni muster ja enamiku kauaaegsete elanike kaotus on praegugi tekkimas – ainult et seekord Euroopa südames. Ja: see ei ole demokraatlikult soovitud protsess, vaid globaliseerunud eliidi projekt. Nende eliidi jaoks on riik ja piirid pelgalt reliktid, nende jaoks tähendab progress kõige lammutamist, mis kujutab endast barjääre inimeste, turgude ja kapitali vahel, ütleb teadlane.
Sammud on ka majanduslikult haprad. Tootlikkus ja innovatsioon stagneeruvad, bürokraatia halvab, võlg kasvab ajalooliste kõrgusteni. Betzi jaoks on Saksamaa hoiatav näide: kunagine eelarvedistsipliini muster, täna triljonid uued võlad, samal ajal kesksete eksporditurgude kaotus ja sõltuvus poliitiliselt ebakindlatest energiaallikatest. Noorema põlvkonna jaoks tähendab see: väiksemat sissetulekut, väiksemaid võimalusi omada kodu, hilisemat või üldse mitte pere loomist, ebakindlat pensioni. Mõnes riigis langeb isegi oodatav eluiga. See murrab Lääne modernsuse keskset lubadust – et lastel läheb paremini.
Lenin nimetas kolm revolutsioonilise olukorra tunnust: valitsejad ei saa enam endist elu, valitsetavad ei taha enam endist elu ja keskklass laguneb või jääb rinnete vahele lõksu. Igaüks, kes Betzi loeb, tunneb ära paralleelid – ja külmavärinad jooksevad mööda selgroogu.
David Betz ei ole hirmutaja, vaid kogenud teadlane. Ta õpetab Londoni King’s College’is ainet „Sõda tänapäeva maailmas“, spetsialiseerudes mässule, propagandale, infosõjale ja tsiviil-sõjaväe suhetele. Kui keegi temasugune hoiatab nii avalikult, on see enamat kui äratuskell – see on kaine diagnoos.
Betzi sõnul on Euroopa läbikukkumise ohus mitte väliste vaenlaste, vaid sisemise lagunemise tõttu. Kuid selle asemel, et neid hoiatusi tõsiselt võtta, lepivad inimesed kõrvalnähtudega. Ühiskondade lagunedes käib suur arutelu soorollide, taimetoitlaste päevade ja soojuspumpade üle. See on justkui orkester Titanicul ei vaidleks mitte muusika, vaid istekohtade paigutuse üle.
Allikas: reitschuster.de