09.03.2020
Sõjamehed pilluvad kive Euroopa väravate pihta.
Uute Uudiste kaasautor Paul Oja kirjutab sellest, kuidas sallivuspoliitikud ei näi aru saavat loodusseaduse kompromissitust kehtivusest, seda ka migratsiooni kontekstis.
“Esimeste reaktiivmootoriga lennukite katseeksemplaridel olid tiivad sama kujuga nagu senistel propellerlennukitel. Kui selline lennuk ületas helikiiruse, hakkasid selle tiivad kontrollimatult vappuma ja purunesid peagi. Nähtust nimetati flatteriks. Konstruktorid võisid kuitahes valjult vanduda, et nii ei tohi, see on aerodünaamika seaduste vastu. Olukord paranes alles siis, kui taibati, et ülehelikiiruste juures kehtivad teistsugused loodusseadused, ja anti lennukitiibadele nooljas kuju.
Jääkristallid on ilusad vaadata. Jääl on pealegi tahke aine omadusi, mis võimaldavad teda mehhaaniliselt töödelda. Kui aga ümbritsev temperatuur piisavalt kõrgele tõuseb, siis muutub jää veeks. Jää töötleja võib kuitahes valjult ahastada, et nii ei tohi, et see on jääkristalle puudutavate loodusseaduste vastu. Ometi tuleb tal leppida sellega, et jääskulptuuride tegemisest ei tule enam midagi välja ning õppida kasutama vee sootuks teistsuguseid omadusi.
Kui sõjapõgenikke ilmub mõne riigi piiridele üksikuid, või kasvõi kümneid, võidakse kõrgetes organisatsioonides arutleda nende üle, pidada koosolekuid, võtta vastu seadusi ja kirjutada alla rahvusvahelisi lepinguid. Võidakse koguni tõlgendada võõras riigis varjupaiga ja ülalpidamise nõudmist võõrandamatu inimõigusena.
Milline rändlejate arv ja missugune käitumine moodustab barjääri, millest teisel pool hakkavad kehtima teistsugused, endistest põhimõtteliselt erinevad loodusseadused? Mina ei oska seda määratleda, kuid mulle tundub, et Euroopas on see barjäär mõnelgi pool ületatud. Rootsis tundub ühiskond juba keset flatterit olevat. Päris kindlasti on Türgi-Kreeka piiril see barjäär kaugel selja taga.
Kummaline on vaadata-kuulata poliitikuid, kes endistviisi püüavad lihvida ja viimistleda jääskulptuure, kuigi taltsutamatu mudavoog uputab Euroopat juba ammu. Samast vanast vändaga grammofonist kostab üha uuesti see vana kahisev viis inimõigustest ja selleteemaliste rahvusvaheliste kokkulepete täitmisest. Samas kui kümned tuhanded parimas sõdurieas noormehed kolgivad rusikatega Euroopa väravatele: laske sisse, rsk, me oleme sõjapõgenikud!
Võiks ju küsida: kuhu jäävad siis maa põliselanike inimõigused elada rahus ja turvaliselt oma kodus, oma pere keskel, oma kodumaal?
Aga niisugustele poliitikutele ei tule see küsimus nende kogu maailma sallimise ja oma rahva silmitu vihkamise tuhinas pähegi.”