11.08.2022
Loone Ots
Vanasti tegi peremees endale krati. Kratt oli väga odav, taaskasutatavast materjalist. Oli ka soodne pidada: tahtis vaid veidi mahetoitu ja hirmus palju tööd. Kui tööd ei leidunud, kägistas kratt peremehe ära ja viis õkva põrgusse.
Kui usin kratt kõik tööd valmis oli saanud, tuli talle neid leiutada. Nõuda leivast redelit või rebaseliivast köit. Peaasi, et elukal tegemist jätkuks.
Rohepöördega kipub asi minema kratipidaja rada. Rohepööre on võlusõna, mida lausudes ilmub jalamaid varavedaja ja hakkab europakke pillutama. Aga pole üldse kindel, et kõik, mida kratt teeb, on meile kasulik. Või et me krati veetud varandusi kaugemas tulevikus hingehinnaga tagasi ei maksa.
Riigi võimkond on rohepöördekrati päris kenasti oma vankri ette rakendanud. Kratikesega käib kaasa hullutavalt palju igat masti lobitööd. Üks võlusõna on fossiilkütustest loobumine. Ja ega see kratile kerge ülesanne ei ole. USA Energeetika Informatsiooni Agentuuri ehk EIA andmeil moodustas taastuvenergia 2020. aastal kogu maailma energiatarbimisest vaid 15 protsenti. Lisame sellele veel umbes 5 protsenti tuumaenergiat – ja paraku ongi kõik ülejäänud energiakandjad fossiilkütused, mis emiteerivad vähemal või rohkemal määral süsinikdioksiidi.
2050. aastaks, kui EL peaks olema täiesti süsinikneutraalne, ennustab USA agentuur taastuvenergia osakaaluks kogu maailmas küllaltki kasinat 27 protsenti. Ehk on jänkid liiga tagasihoidlikud ja võib leida ka teisi arengustsenaariume? Samas on Ukraina sõda olukorra segamini keeranud ja lisanud nii rohepöörde kiirendamise kui ka aeglustamise aspekte. Kiirendama sunnivad hüppeliselt kallinenud fossiilkütused. Loogiline – mida kallim fossiilkütus on, seda majanduslikult tasuvam on leida teisi võimalusi. Aeglustamise poolt räägib tõik, et Euroopa, nagu ka mitmed kolmandad riigid, käivitavad taas kivisöel töötavaid elektrijaamu. Muid energiaallikaid lihtsalt ei jätku. Mõttetu on alustada selles kontekstis diskussiooni inimtegevuse mõjust kliimale, sest analüüse ja prognoose on niivõrd palju ja nii erinevaid.
2020. aasta energiatarbimine on fakt, mille vastu vaielda ei saa. 2050. aasta tarbimine on ainult ennustus. Samamoodi võime vaielda maakera keskmise temperatuuri prognoosi või mis tahes teiste kliimaga seotud arengute üle. Salata ei saa ka, et maailma rahvastik on viimase 50 aastaga pea kahekordistunud. Maailma energiaressursid on küll suured, kuid mitte lõputud. Koormust emakesele Maale tuleb vähendada.
Maailma probleemide lahendamise üheks võluvõimaluseks tundubki olevat rohepööre ehk lootus, et süsinikdioksiidi emissiooni kaotades päästame maailma. Õilsalt ja ennastsalgavalt on EL otsustanud siin maailmale eeskuju anda. Liit võiks tõesti uhke olla, kui see sünniks. Kuid terve mõistus paneb kahtlema, kas see veidi alla 6 protsendi (andmed 2020. aastast) ikka jaksab rohepöörde ülejäänud 94 protsendi eest ära teha.
Detailsemalt uurides on ELi rohepöördel muide väga tugev majanduslik põhjendus. See tähendab, et rohepööre ei olegi üdini omakasupüüdmatu, vaid suurelt jaolt hoopis vägev pragmaatika. Praeguses energiakriisis tuleb see eriti teravalt välja. EL on lihtsalt nii tohutu energiasõltlane, et sõltuvusest vabanemiseks tal midagi peale rohepöörde üle ei jäägi.
Võrdleme nüüd maailma kaht suuremat majandust – Euroopa Liitu ja USAd. Viimane on 2019. aastast energiasõltumatu ehk katab oma energiavajaduse täielikult ise. Paljud ehk ei tea, et USA on praegu maailma suurim naftatootja. ELis seevastu puudub energia tootmise ja tarbimise tasakaal. Euroopa Liit sõltub ligi 60 protsendi ulatuses energia impordist.
Kallite energiahindade, eriti mootorikütuse hinna all ägab ka USA tarbija, kuid energiajulgeolek on seal kodumaise toodanguga kindlustatud. Paneme nüüd asjale õige nime – nimetame seda energiajulgeoleku pöördeks. See vastandub fenomenile, et me ei julge oma energiasõltuvust ehk hunti õige nimega kutsuda, vaid ütleme selle kohta rohepööre või maailmapäästemissioon ehk siis hüüame võsavillemiks või pajuvasikaks või mõne teise kena sünonüümiga – aga hundi olemus jääb ikkagi samaks.
ELi eesmärk on väga lihtne – saada 2050. aastaks kogu energiatoodang riikide kodumaistest ja taastuvatest allikatest – päikesest, veest, tuulest, bioenergiast. Erandina võib loetellu mahtuda imporditav tuumakütus. Euroopal lihtsalt ei jää energiajulgeoleku saavutamiseks muud üle kui rohepööre. Energiakriise on siinkandis ju alates 1970. aastast olnud omajagu ja nüüdne kriis tundub hellitatud heaolurahvale eriti kibe.
Aga meil? Eestis peame muidugi rohepöördega arvestama, ainult et meil on see pööre kangesti krati moodi: tee ja tee, aga tulu läheb vanapaganale ning hinnad hakkavad tarbijat kägistama, lubatud rikkus aga osutub lepalehtedeks. Igal riigil on oma eripära. Erinevalt mõnest teisest ELi liikmest on Eesti energia poolest suhteliselt heas seisus. Elektrienergia suudame vajaduse korral ise toota, soojusvarustus põhineb valdavalt kodumaistel kütustel ning kui häda suur, saame suurendada kohaliku põlevkiviõli kasutust. Ainus erand on valdavalt importvedelkütusel põhinev transpordisektor. Nendest faktidest lähtudes peame oma eripära ka ELi tasandil kaitsma ja kui tarvis, siis selle eest julgelt seisma.
Oleme maailmas väheseid riike ja ELis üldse ainus, kes toodab sünteetilist naftat ehk põlevkiviõli. Euroopa Liidu kontekstis ei ole meie toodang küll teab kui suur, kuid tänases kriisis on abiks seegi. Vaatame kas või Norrat.
Norra ei kuulu ELi, kuid EFTA liikmena elab ja tegutseb sisuliselt liidu reeglite järgi. Maailmavaatelt on Norra vägagi roheline ja keskkonnahoidlik. Suund on võetud rohepöördele, kuid puudub poliitiline jõud, kes lõpetaks nafta ja gaasi tootmise. Norrakas mõtleb pragmaatiliselt – kui meie naftat ja gaasi ei tooda, kusjuures me teeme seda maksimaalselt keskkonnasõbralikult, teeb seda kuskil kaugel keegi teine – ebaefektiivselt ja keskkonna jalajäljega number 46 või isegi 56. Lisaks annab tootmine meie tublile riigile vajalikke sissetulekuid.
Või võtame taas USA ja Kanada, vastavalt maailma esimese ja neljanda naftatootja. Kui ka nemad lisaks Norrale nafta või gaasi tootmise lõpetaks, annaks demokraatlikke riike nafta- ja gaasitootjate rivis juba tikutulega taga ajada. Mis aga juhtub, kui demokraatia võimekus maailmas kahaneb, seda ei soovi isegi mõelda.
Mis saab aga siis, kui euroopalik rohepööre 2050. aastaks ei õnnestu? Ka demokraatlikud ja eesrindlikud riigid vajavad endiselt vedelkütuseid või maagaasi. Kust seda sel juhul võtta? Tundub väga sarnane tänase Euroopaga, kus tulevaseks talveks lihtsalt gaasi ei jagu. Ainult probleemid on eeldamisi veel palju suuremad ja prognoosid süngemad.
Kokkuvõtteks, rääkigem asjadest õigete sõnadega ja mõelgem enne kõiki otsuseid inimese ehk tarbija peale. Energiapööre tuleb ellu viia, kuid ratsionaalselt ja inimkeskselt, mitte administratiivsete loosungitega vehkides. Muidu anname kratile küll tööd, aga tulemuseks jääb leivast redel, mis esimese sammu järel jala alt ära vajub.
Loone Ots, Tartu linnavolikogu keskkonnakomisjoni aseesimees (EKRE)