Loone Ots: hoiame pead selged ja toetame üksteist!

Ukraina tragöödia hiilib hinge ja tekitab kõhedust. Eestlane kui demokraatliku riigi kodanik tunneb õiglast raevu teise riigi suveräniteedile sülitamise pärast. Eestlane kui hea inimene vannub kurja, kui kuuleb rünnakuist orbudekodudele. Eestlane kui praktiline ellujääja hakkab otsima odavaid ostuvõimalusi, et rajada või täiendada koduseid strateegilisi varusid.

Esitan siinkohal kaks üleskutset. Esiteks – säilitada rahu. Täpsemalt, teha seda oma hinges. Paanikaks pole, Jumal tänatud, veel põhjust. Toidu-joogi-küünlavarud on hea mõte nii ehk nii, kevadtormid (väiketähega) koguvad hoogu, üks on juba kohalgi. Tank Eesti teedele vaevalt et lähiajal vurab, aga kurja jõu mõtteid ei oska normaalne inimene aimata, näiteks võib kurja jõu korraldatud küberrünnak võib viia elektri ja siis on hea omada joogivett. Eeldame siiski, et seda rünnakut ei tule.

Teine mõistlik mõte oleks ohjeldada oma loomulikku soovi sekkuda pimesi ja kohe. Mõtlen selle all näiteks annetamist. Eilsest saati on kauni südamega eestimaalased otsinud võimalusi Ukraina heaks raha anda. Paljud mu tuttavad otsivad annetuskeskkondi lehtedelt, mis lõpevad domeenitähisega .ua. Kontrollides selgub, mitmed sellised saidid ei paista usaldusväärsed. Kahtlase lehe tunned ära selle järgi, et andmed selle tegevuse kohta paistavad vananenud. Näiteks fotod on aastast 2020 ja ühtki hilisemat postitust ei ole. Või puudub telefoninumber, kust infot saaks. Küsitava lehe omanikega pole kindlasti mõtet jagada oma pangakaardi numbreid ja muud tundlikku infot. Ka sinna laekuv raha ei pruugi minna asja ette.

Teine tähtis moment on hoida oma rahvuslikku meelt. Just nüüd peame olema väljas kõik ühe ja üks kõigi eest. Eesti riigi koalitsioonijuhid peavad lõpetama oma kodanike jagamise valgeteks ja mustadeks lammasteks. Me ei ole lambad, mitte mingil juhul. Me peame ka vastavalt käituma. Me jääme kindlaks oma programmile ja eluvaatele, mis hoiab elus Eesti kui rahvusriigi. Me ei peaks tegema mööndusi üht või teist sorti pagulaste tulekule. Kui nõutaksime erandeid ukrainlastele, ei kohtleks me kõiki pagulasi võrdselt. See oleks ebaõiglane.

Tahame Ukrainat abistada, ja võimalikult tegusalt. Kuid see ei pea tähendama massimmigratsiooni üle Eesti Vabariigi piiride. Me ei pea lähtuma retoorikast, et parim viis põgenikke aidata on paigutada nad ümber teise riiki. Praeguses olukorras on põgenikele on kindlasti tulusam ja stressivabam jääda oma kodumaale, oma keele ja kultuuri territooriumile, konkreetsel juhul Lääne-Ukrainasse.

Me ei usu mesijutte pagulaste vajalikkusest Eestis. Rahvusvahelise õiguse järgi anname varjupaika neile, kes põgenevad sõja jalust. Naised ja lapsed, keda ähvardab oht, saavad meilt tuge ja abi. See on õige ja kohus. Oleme aga kindlalt vastu nende meeste lubamisele Eestisse, keda Ukraina on kutsunud relvade alla, kodumaad kaitsma. Ebaaus on ka teha mööndusi siin töötavatele relvakandmise eas ukraina meestele. Naasta kodumaad kaitsma on nende aukohus.

Kui aga olukord normaliseerub, siis on sama õige, et nad naasevad oma kodumaale. Aitame neid parandada sõjahaavad kohapeal, kuid ei loovuta oma positsioone, et eestlaste maa on eestlaste oma ja me ei kutsu teisi rahvaid siia massiliselt ümber asuma. Kontrollime hoolega iga ka iga poliitilist pagulast, kes päikesetõusu poolt siiakanti jõuab. Varjatud eesmärgiga majanduspagulasi me heaks ei kiida. Mõte, et pagulased annavad meile võimaluse kasutada senisest ohtramalt alamakstud tööjõudu, hoida pagulaste aitamise sildi all palgad madalad, on nende inimeste suhtes lausa küüniline.

Hoiame niisiis pead selged ja lähtume tervest mõistusest. Me ei tohi paanitseda. Me ei tohi levitada kontrollimata teavet. Me ei tohi jääda kurvaks. Me ei tohi teha musta värvi ennustusi. Kõike seda loodab ja lausa ihaldab meie, Ukraina ja kogu õiglase maailma vaenlane, kes peab hetkel kuritegelikku ja alatut sõda oma naabri vastu, halastamata naistele ja lastele. Saame talle vastu astuda mitte relv käes, vaid hoides pea püsti ja meele kindla. EKRE kutsus eile üles erakondade vaherahule ja erakonnaülesele koostööle, kuni ajad parenevad. Täna on meie idee astumas jõusse teise erakonna sildi all, kuid meie sõnumi sisu sellest ei muutu. Kutsume üles toetama üksteist eestluses ja meenutama, et kuni meil on usk iseendasse ja oma rahvusesse, ei saa meie vaimu vallutada tugevaimgi tuumariik.

Loone Ots

kirjanik, Tartu linnavolikogu liige (EKRE)