13.02.2023
Loone Ots
Eakad väärivad austust. Kui vaja, siis ka tuge. Muistsest ajast on traditsiooniline Eesti ühiskond lähtunud põhimõttest, et see, kel vanust rohkem, evib rohkem ka teadmisi, elukogemust ja tarkust, mis ajaga kogunenud. Ikka oli küla keskmes tark mees, keda nimetatigi lahtudes tema east – vanem. Ikka oli muinasjuttudes see, kes vaeslapsele kaasavara andis või ta kurjast pere4st päästis, vete või metsa ema.
Liberaalsel ajajärgul on väärtused mõraseks löödud. Liberaalse aja inimene lähtub põhimõttest „kahma, kust saad“. Tähtison ainult edu, rikkus ning selle kasvatamine. Austus ei anna raha juurde, eakamate austamine on järjest vähem tähtis. Toon näite elust enesest.
Elas Tartus üks 86aastane vanaproua. Aastakese eest murdis ta libedal trepil jalaluu. Kliinikumis pandi jalg kipsi. Siis tekkis küsimus: kuidas proua hakkama saab, kui liikuda on veel mitu nädalat väga raske? Proua oli elus täitsa üksi, mees ja teised lähedased juba siitilmast lahkunud.
Appi tuli tuttav naine, noor ja tegus. Proua tundis seda naist hästi, pidas vaat et tütreks. Naisel oli hea lahendus. Vanaproua läheb hooldekodusse, kuni jalg jälle terve. Elab seal mõnusat elu, süüa saab, ise libedaga poes käima ei pea. Kohti hooldekodudes üldiselt ei ole, aga praegu näkkas ja tuleb juhust kasutada.
Haige võttis hüva nõu kuulda. Hooldekodus paranes jalg hästi. Mingil hetkel arvas proua, et ta on küllalt kõbus, et koju tagasi minna.
Ja siis selgus, et tal kodu enam ei olegi.
Saatuslik allkiri
Prouale pandi ette kimp pabereid. Suureks kohkumuseks luges ta sealt, et on oma kodu üürile andnud. Viieks aastaks, saja euro eest kuus. Lisada tasub, et korter oli avar kahetoaline ja asus Tartu kõige magusamas südalinnas, kus turuüürid umbes neli, isegi viis korda suuremad. Üürilevõtjaks osutus abivalmi naisterahva lihane poeg.
Proua protestis. Tema ei ole sellist paberit alla kirjutanud. Alles pärast pikka meenutamist selgus, et jah, heategija, hooldekoju tooja, oli haiglast välja kolimise päeva segaduses võtnud ähmi täis vanaproualt allkirjad mingile dokumendile. Öelnud, et see on nõusolek hooldekodus elada. Rutiinne paberike.
Esile kerkis teinegi leping. Selle alusel oli proua andnud ühele õigusbüroole volituse teha tema nimel oma korteriga tehinguid, kaasa arvatud müük.
Ehmatusest hoolimata oli vanaproua tark. Ta lõpetas kohemaid volituse. Nüüd ei saanud enam korterit tema teadmata müüa. Kuid üürileping jäi ikka jõusse. See oli nii kavalalt koostatud, et proual ei olnud vähimatki võimalust ennast kaitsta, st lepingut lõpetada. Ainult poolte kokkuleppel. Millest teine pool hoolimata korduvatest palvetest kindlalt keeldus.
Proua käis ka pangas. Seal selgus, et proua pangakaardiga on tema kontolt võetud suuri summasid. Kuigi proua ise oli hoopis hooldekodus ega saanud kipsi tõttu kuidagi liikuma. Üürisummat, seda ebaõiglastki, ei olnud aga prouale üle kantud. Ühistu väitel olid tasumata ka kommunaalid. Väike muutus tuli siis, kui proua hakkas soovima lepingu lõpetamist. Nüüd oli midagi tasutud ja lepingu lõpetamine üüri maksmata jätmise tõttu võimatu.
Korter tühjaks tehtud
Appi tuli üüriasjus kogenud jurist. Väga suurte kompromisside abil ja pärast poolt aastat asjaajamist õnnestus üürileping lõpetada. Tingimuseks oli, et proual ei ole üürilevõtjale ühtki pretensiooni. Et pangakaardilt kadunud rahast enam ei räägita. Proua oli kõigega nõus. Saaks ainult koju, mis ostetud eluaegse tööga teenitud raha eest. Oma armsate asjade juurde, turvalisse ja harjunud keskkonda.
Üürilepingus leidus aga punkt, mille järgi proua kinnitas: „Kõik minule vajalikud esemed olen korterist eemaldanud“. Kui proua nüüd ukse avas, nägi ta… täiesti tühja korterit.
Läinud olid mööbel, maalid, kristall ja hõbe. Voodipesust ja seljarõivastest rääkimata. Polnud tooli, kuhu istuda, ega kahvlit, millega süüa. Polnud taldrikutki. Köögist oli eemaldatud boiler ja pliit. Vannitoa boiler oli lahti võetud ja selle ülaossa kaks auku löödud. Niisiis ka ei saanud ka pesta. Selle koleduse kõrval oli võtmekimbust eemaldatud postkastivõti tühine asi.
Üsna teise järgu tuttavad korraldasid abitule vanakesele magamiseks diivani, tõid tugitooli, kardinad ja sööginõud. Ta vajab abi, sest pole pärast üleelamisi enam võimeline üksi väljas liikuma. Tekkinud on teisigi tervisehädasid.
Usalda, aga kontrolli
Prouat petnud inimeste kohta on tehtud avaldus politseile võimaliku kriminaalasja algatamiseks. Loo kokkuvõtteks oskan soovitada ainult järgmist: olge valvsad! Ärge kirjutage alla ühtki paberit, mida te ei ole läbi lugenud. Pangakaarti mistahes põhjusel ükskõik kui ustavale inimesele andes nõudke, et ta tooks koos võetud rahaga ka kviitungi. Kontrollige aeg-ajalt pangast, kas lisaks kviitungil näidatule ei ole võetud teisi, kajastamata summasid.
Kui isegi eluaegne sõber, kes pidi muide proua testamendi järgi korteri pärima, osutus pehmelt öeldes petiseks ja alatuks kättemaksjaks, kes valas viha välja abitu inimese peale, siis peab lähtuma vanast tõest: usalda, aga kontrolli!
Kurb tõde on, et pettur töötab Tartu linnavalitsuses ja teeb inimeste kohta otsuseid. See paneb sügavalt mõtlema, kas tema ise ja tema teod esindavad ühtlasi tema tööandjate – Reformierakonna, sotside ja nendega liitunud Isamaa – filosoofiat.
Hoidke ennast, head eakad! Ärge laske end ära kasutada. Jaksu ja tarkust teile! Ja ausust, inimlikkust, soojust ning hoolivust meile kõigile.
Loone Ots