Loone Ots: Kasulõikajate juhitud vabariigis hakkab ühiskond väänduma ahnurite nägu

Kasulõikajate juhitud vabariigis hakkab ühiskond väänduma ahnurite nägu, sest isegi sotsiaalkaitseminister ei näe hooldekodu eakates mitte inimesi, vaid kliente, kirjutab kultuuriloolane Loone Ots.

Minister olla on raske. Nimelt võib rahvas sinult aeg-ajalt aru nõuda. Rahval on õigus teada, mida teevad riigivõimu tegelikud teostajad, kuidas täidetakse õigusakte ja tehakse nende alusel tööd. On piinlik, ehmatav ja vihastav, kui riigiametnik ei vasta küsimustele, vaid üritab nastikuna loogeldes juttu oma raja peale saada. Nii juhtus 24. märtsi „Esimeses stuudios“, kus sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo pidi kogu jõust ponnistama, tulemaks toime arupärimisega Halliste hooldekodu tragöödia kohta.

Eakas taandub teenuseks

Küsimusele, mida tahaks minister öelda Mulgi häärberis abita ja hooleta eluohtlikku seisu jäetud vanakeste olukorra õigustuseks, vastas võimuesindaja, et tema tahab hoopis tänada. Vean kihla, et kogu eesti rahvas ekraanide ees korraks võpatas – nii küüniline ei saa olla isegi reformierakondlane. Riisalo jätkas, et tahab tänada neid hooldajaid, kes on olnud eesliinil juba aasta aega, põimis vastusesse mitmeid arve ja kinnitas, et nüüd on hooldekodude töötajad vaktsineeritud. Võimatu on vaielda. Ränk teema pidanuks nüüd libisema hoopis teisale nagu jääkeegli ketas. Ent saatejuht Johannes Tralla püsis dobermannina teema küljes kinni. Alles siis tuli oodatud vabandus.

Kuidas saab nii olla, et eluõhtul hooldekoju jõudnu kaotab vähimagi väärikuse, inimlik suhtumine temasse kaob täiesti nagu tilk vett liiva? Vesi sobib siin kujundiks suurepäraselt. Loomagi ei jäta peremees veeta, Hallistes vaevles aga mitu abitut rauka raskes vedelikupuuduses. Minister tegi saatejuhi surve all avalikuks, et hooldekodusid kontrollitakse küll enne tegevusloa andmist, aga pärast satub kontroll kohapeale ainult siis, kui saadakse signaal. See tähendab, et midagi on juba juhtunud ja sotsiaalkaitse hakkab (võib-olla) tegelema tagajärgedega. Mingit ennetust ega järelevalvet selle üle, et ka vana, võimaliku erivajadusega ja omaste läheduseta inimene saaks kätte oma põhiseaduses sätestatud õigused – õiguse elule, õiguse mitte olla piinatud ega alandatud, õiguse tervisele – ei ole järelikult ette nähtudki! Ja selle tõsiasjaga ollakse nõus. Seadus on siin nagu ülisuurte aukudega sõel. Sellise sõelaga ei ole mõtet proovidagi eraldada teri sõkaldest ehk häid hooldekodusid teistest.

„Seda signaali mitmel korral ka tekkis,“ tõdes minister saate kolmanda minuti lõpus. Mitmel korral? Jah, siis „seda ka vaatama mindi“. Aga järelevalve olla ikkagi „suunav, nõustav ja juhendav, et teenuse kvaliteeti tõsta“.

Siin ongi asja tuum, mille stuudiosse kutsutu kogemata harjumust järgides huultelt pillas. Vanakeste elu, tervis ja väärikus ei ole teema. Selle tagamine on teenus, mida ultraliberaalses ühiskonnas müüakse raske raha eest. Rikastegi vanemad jäävad vanaks, aga neile saab vajaduse korral hea eluloojangu osta, sest krediitkaart võimaldab seda. Vaeste inimeste vanemad, kes on eluaeg teinud ausat tööd, aga saanud selle eest kehva palka, jõuavad sinna, kus teenusel kvaliteet puudub.

Mulgi Häärberi puhul on kriminaalasi algatatud, aga hooldekodu tegutseb täie tuuriga edasi. Seaduse järgi saab neile teha ettekirjutuse. Kuid mitte sulgeda. Tark seadus. Sest jah, kuhu need alahooldatud õnnetud vanakesed panna? Kes soovib pakkuda erakorralist teenust? Kasulõikajate juhitud vabariigis hakkab ühiskond väänduma ahnurite nägu. Siis on liig loota, et keegi tahab anda neile eakatele südamesoojust, halastust ja pühendumust. Kohelda neid mitte nagu kliente, vaid kui inimesi.

Sõnadest söönuks ei saa

Igal juhul antakse hooldekodule pärast ettekirjutust aega ka teenust siledamaks triikida. Alles siis võib tegevusloa peatada. Mitte, et peatatakse, veel vähem, et lõpetatakse. Tulevad lihtsalt päevad ja nädalad, mille vältel vanainimesed saavad vahest isegi korraks inimväärsema elu. Stalini ajal olla USA presidendi abikaasa, inimõiguste eest võitlev Eleanor Roosevelt tahtnud väisata vanglat. Jalamaid värviti seal seinad üle, anti välja madratsid, toodi kohale pehme mööbel, vangid said uued riided ja nii edasi. Visitatsioonipäeval leidis proua esileedi eest hästi raseeritud mehed, kes mängisid malet või lösutasid tugitoolis ja lugesid raamatut. Et pärast minna tagasi põrgusse.

Just selline paralleel tuleb tahtmatult pähe, kui mõelda, kas järelevalve ikka toimib, kas pärast tegevusloa taastamist vaevub keegi veel lamajaid keerama ja kreemitama, et kondid õhukesest nahast läbi ei hõõrduks ega lamatisi tekitaks. Aga seaduses äriettevõttele kehtestatud armuajaks ei leita väetitele tõesti-tõesti kindlamat paigakest, ministri sõnul üksiti ka seepärast, et nad on „harjumuspäraselt“ just selles menetlusaluses „kodus“ vegeteerinud. Kas see tähendab, et nad ei tahakski lahkuda, või kui jalad kannaks, siis põgeneda kohast, kus nende heaolu ei ole väärt isegi hooldaja käesirutust veeklaasi järele?

Minister usub, või vähemalt pealtnäha usub, et kõik on hästi, sest kogu pandeemia-aasta vältel on ametid ja vastutajad hooldekodudel „kätt hoidnud“. Mis tähendab, et hooldekodudesse helistatakse ja nende juhte kutsutakse ka kokku veebinõustamisele. Et „kuulata muresid“. Neid, mida esitavad töötajad, mitte hooldatavad, vabandust, teenusesaajad.

Aastast 2020 kehtib tegevusloaga hooldekodu töötajatele haridusnõue. „Need nõuded lähtuvad inimeste vajadustest ning tagavad kõigile inimestele inimväärikad ja võrdsed tingimused. Inimesed võivad hooldekodusse tulles olla kindlad, et kõik tegevused lähtuvad päriselt nende heaolust, mitte nad ei ole lihtsalt tubadesse paigutatud. Nad teavad, et nende eest hoolitsetakse professionaalselt,“ on kinnitanud sotsiaalkindlustusameti kvaliteedi osakonna juht Raivo Sults. Tema sõnad on väga head ja õiged, aga rahvatarkus ütleb, et sõnadest ei saa söönuks. Lisan: või liikumispuudega vanainimesed joonuks. Minister lubas algatada seadusemuudatused. Ka see on kuldne lause. Ent miks seadused ei ole algusest saati õiglased?

Kasust ja tasust

Alt üles vaadates on riiki takistanud mentaliteet ja poliitiline kasu. Euroopa silmis on kasulik ja kasumlik nõuda võrdsust ühiskonna teatud gruppidele. Vanakesed selles loetelus ei ole ja nemad võib rahuga kõrvale jätta. Aga seesama mentaliteet on ka teenuse osutajatel. Ühiskond on neile selgeks teinud, et asju tehakse ainult raha pärast. Kuldvasika kultus on trampinud maha eestlase loomulikud ja ajaloos kinnistunud väärtused, millest üks ja väga tähtis on olnud austus vanemate vastu.

Omanike kasumi nimel on hooldekodude töötajad alamakstud. Loomulik, et see omakorda kahandab motivatsiooni. Teha nii nõudlikku tööd ainult ilma võita leiva raha eest nõuab vaimset veendumust, et töö on õige, ja ka seda, et sul ei ole kodus lapsi, kes sõltuvad sinu palgast. Et sa ei pea toetama oma vanemaid, kelle rahvapension on tilluke. Seadust tuleb muuta vanurite kaitseks. Aga õigusakte tuleb muuta ka nii, et hooldekodude personal saaks väärilist tasu.

Eelneva arutelu eesmärk ei olnud häbistada üht kindlat ministrit. Tema on positsiooni tõttu tanki pandud, tuli stuudiosse ja tegi, mida võis. Viga on tema taga – süsteemis ja võimuladvikus, kelle valitsuskepi all on sellised inimsuhted võimalikud. Ühiskonda tuleb tagasi tuua võrdsus ja vastastikune lugupidamine. Selle üks osa on ka juba mainitud õiglane palk. Teine osa on vaimne kasvatus, et töötaja kohtleks teenusesaajat nii, nagu ta kohtleks omaenda isa, ema või vanavanemaid.

Just seepärast kraapis mu kõrva ja südant kaks korda, et saatekülaline kasutas vanakeste kohta ainult sõna kliendid, aga hooldekodu töötajatest rääkis kui inimestest.