22.02.2023
Loone Ots
Aastate eest sõitsin bussis. Kliinikumi juures tuli peale naine teismelise tüdrukuga. Tüdruk oli väga kahvatu, näost lausa lubivalge. Nad istusid minu taha.
Naine võttis välja vana telefoni ja hakkas helistama.
„Kuule, mu tüdruk lasti nüüd haiglast välja. Peab kodus edasi ravima. Aga rohud on nii kallid. Mul on palgapäev alles ülehomme. Kas sa saad laenata 50 eurot?
Ta helistas korra, teise ja kolmanda. Kellegi ei olnud. Euro väärtus oli tollal palju suurem. Miinimumpalk oli 278 eurot.
Ma ei tahtnud pealt kuulata, aga kuulsin ometi. Kuidas ema hääl järjest meeleheitlikumaks muutus. See oli valus.
Ja mul oli rahakotis 50 eurot.
Pöördusin ja ütlesin:
„Ma annan teile selle raha.“
Mõtlesin seda tõsiselt. Et annan, mitte ei laena. Neil oli seda raha ju nii nähtavalt tarvis. Aga ema tegi suured silmad, suured märjad silmad, ja ütles, et võtab tänuga, aga ainult laenuks. Tal on nimelt juba ülehomme palgapäev.
Pärast piskut jagelemist kirjutasin naisele oma kontonumbri kuskile salvrätiservale.
Kaks päeva hiljem tuli 50 eurot mu kontole tagasi, selgituseks vaid AITÄH! Nüüd olid minul silmad märjad.
„Kaotajale“ pole kohta
Mul on olnud mitmeid rikkaid tuttavaid, kes sel või teisel põhjusel on minult raha laenanud. Kui saaksin need rikaste võlad kätte, võiksin kuu või paargi lahedasti elada. Kuid kunagi, mitte kunagi ei ole mu vähem jõukad sõbrad jätnud mult laenatut tagasi maksmata.
Rikkal pole aimu vaese hädast. Ta ei pruugigi olla pahatahtlik, see rikas. Ta ei ole lihtsalt kunagi näinud, et mõnel inimesel tõepoolest ei ole raha. Rikka jaoks on see ulme. Kuidas on võimalik, et raha ei olegi? Miks ometi? Temal ju on? Järelikult need, kellel ei ole, on laisad või pillajad või joodikud või noh, luuserid. Ühesõnaga – kaotajad.
Liberaalses mõttemaailmas ei ole „kaotajale“ kohta. Ei ole arusaamist, et kõik pole loodud raha tegema. Et mõne inimese jaoks on tema huvi arhiivitöö ja Eesti vaimu uurimise vastu suurem kui huvi äri teha. Või et keegi on liiga haige, et jätkata tööd, mida varem rõõmuga tegi. Et kellelgi on kolm last. Et keegi elab ainult oma pensionist, mis ei ole kahjuks, riigi tahtel nii suur kui Kaja Kallase vanemate oma.
Need inimesed teevad mõnuga võlgu, sest nad ei hooli tagasimaksmisest. Loll, kes andis ja tark, kes küsida oskas. Sellise suhtumisega kerge elada, sest sul on ükskõik kõigist teistest peale iseenda.
Hull lugu, kui sihuke ablas tüüp satub otsustama inimeste üle. Kuivõrd temas puudub inimlikkus, jääb ära pisimgi võimalik headuseavaldus, mõte, et keegi vajab abi, tuge, lahket pilku või sõna. Tigedalt ja vastutahtsi suhtleb jäine inimene teise inimesega, kelle jaoks ta tegelikult tööle ongi palgatud. Tal on seadused, tal on tabelid ja ta hindab elu nende järgi. Ta ei kaalu asju inimese kasuks, vaid mõtleb, kas ta saab palujalt, taotlejalt, avaldajalt midagi enda kasuks. Kui ei saa, siis aidaa.
Töötavad lahtrite nimel
Näiteid? Aga millist näidet te soovite? Kas seda, et inimesele määrati raske puue, aga seda peab korduvalt tõendama? Et sul on eluaegne kahjustus, aga äkki ikka kasvab jalg otsa tagasi või saab sünnist saati pime korraga nägijaks? Või seda, et ühelt teiselt raske puudega inimeselt võeti äkki ja ühegi selgituseta ära seni aastaid kehtinud füüsilise rehabilitatsiooni meede ja nädala ainus helge hetk – tasuta vesivõimlemine? Või seda, kuidas korduva probleemiga laps (laps!) ja tema vanemad saadeti vastuvõtust tagasi lausega: „Arst lõpetab vastuvõtu kell neli, kell on kolmveerand, tal ei ole enam teie jaoks aega.“ Või hoopis seda, kuidas sotsiaaltöötaja pidi – muide, mitte halastuse, vaid töölepingust tuleneva kohustuse tõttu – ühe jalutu vanakese eest poodi minema ja talle kähvas: „Mina teile mingit teie valitud vorsti või juustu otsima ei hakka, toon seda, mis riiuliul silma hakkab!“
Liberaalse küüned-taha ja küüned-enda-poole suhtumise tõttu ongi meie ühiskonnas nii vähe hoolivust. Rääkigu sotsiaalministeeriumi programmide ja meetmete lõpparuanded mida tahes, liiga paljud ametnikud näevad hädalises inimeses kedagi, kes on temast nii mõõtmatult allpool, et ei vaja sõbralikku sõna, rääkimata südamlikust. Tal on otsus või määrus või tööjuhend ja kui selle lahtrites leiduvad nõuded on täidetud, pole rohkem tarvis. Kõik on korras nagu Norras. Kuigi meie sotsiaalsfäär jääb Norra omast valgusaastate taha maha. Mitte raha, vaid just suhtumise pärast. Töötada tuleb inimeste, mitte lahtrite nimel.
„Aga eesti rahvast ei karda!“
Minu jutt jõuab sinna, et liberaal ei saa juhtida ei inimesi ega, valda, linna või riiki. Inimene on iga institutsiooni alus. Lubamatu on võtta ametipostil tehtava töö aluseks suhtumine, et inimene on ametnikule tüliks. Täiesti lubamatu on töötada arvamuse järgi, et sinu ees, ei, sinu all on loll ja hall mass, kellega manipuleerida, istutada kaugelt kiiva kallutatud peavoolumeedia abil talle pähe rohepöörirohtu ja EKREst tulenevat ohtu. Kusjuures see oht on mõõtmatult suur ning hirmus.
Ongi. EKRE on mõõtmatult suur oht end liberaalseks nimetavale, aga tegelikult lihtsalt ahnele, küünilisele, korrumpeerunud ja omaenda valede otsuste tõttu surmakrampides vasakaliberaalsele valitsusele ja nende võimu teostajatele. Eeskätt neile, kes on niisuguse valitsuse ajal rikkad ja rõõmsad. Kui enamik inimesi on hoopis vaesed ja kurvad, siis on valitsus vale ja peab kaduma ajaloo hästi sorteeritud prügikasti.
Paar päeva tagasi ütles üks naine mulle kampaaniatelgis võrratu lause. Nimelt:
„Mis valitsus see Eestil küll on! Ameeriklasi kardab, eurooplasi kardab, Venemaad kardab, aga oma eesti rahvast ei karda!“
Justnimelt. Nii ongi. Püüdes pääseda välispoliitika klantsajakirja kaanetüdrukuks, unustatakse meid siin hoopis ära. Unustatakse üle kaheksa protsendine tööpuudus, energiahindade kuusekõrgune tõus, eakate haledad pensionid, erivajadustega inimeste ilmajäetus, õpetajate kaitsetus õpilaste vastu, kultuuritöötajate naeruväärt, vabandust, nutuväärt palgad ja varemetes tervishoiusüsteem. Naeratage, inimesed, ravimata hammastega! Kiitke Eesti edusamme rahvusvahelisel areenil, kuigi neist on kuulda ainult teie valitsejate enesekiituse ruuporites! Naeratage, kui rahvusriiki ohustab häving, eesti keel visatakse paberikorvi, perekonna mõiste lagastatakse ära ja ausa jutu eest tõmmatakse suu teibiga kinni!
Kõige alus on südamega inimene
Eesti rahvas on tuhandeid aastaid olnud tark. Ma ei kahtle, et ta teeb ka nüüd tarku otsuseid. Esimesi näen praegu igal pool. Raskel ajal oleme üksteist toetanud, naabriperele kartuleid toonud, sõbrale tööpakkumise vahendanud, päris kaugegi tuttava autoga EMOsse viinud ja tagasi toonud, kuigi see võttis kokku kuus tundi aega ja nõudis 120 km kütuse raha. Me oleme üksteisest hoolinud ja üksteist hoidnud.
Ma ei kahtle hetkegi, et just meie, südamega inimesed, hoiame hästi ka oma riiki. Meil ei ole vaja plakatitel unnata, kui kindlad on meie käed. Meile ei ole vaja meenutada, et isamaa on igavene. Meil on pikk plaan olnud ammu enne kõiki teisi – Eesti peab jääma ja tema vabad, jõukad, terved ning õnnelikud inimesed oma riigi üle rõõmustama! Toimetulek üksi ei ole julgeolek. Julgeolek on usk oma riiki. See aga tekib siis, kui sa ise koged, et riik on õigesti hoitud. Inimlikult ja rahvuslikult.
Siis ei pea ükski ema muretsema, kas tal jätkub lapse ravimite jaoks raha. Ega haige, kas arstil ikka on tema jaoks aega. Ega erivajadusega inimene, kas tema puue ikka leiab uskujaid. Ega õpetaja, kas teda klassiruumis homme jälle sooja kohta ei saadeta.
Nii et mingem valima. Igaüks meist. Ausalt. Ükski meist ei tohi olla meie riigis niivõrd pettunud, et ei taha seda parandada.
Loone Ots