23.05.2022
Loone Ots
„Kui nüüd moskvalane üle viie nädala oli piiranud ning lasknud ja kui ta midagi kätte ei saanud, läks ta häbiga jälle minema. Ja selle taganemise peal mässas ta hirmsasti, röövides ja põletades, ja hukkas kõik vilja Paide ümbruses ära.“ Nii ütleb Liivi sõda näinud Balthasar Russow oma kroonikas ja see kõlab kurjakuulutavalt tänapäevaselt. Ukrainat hävitada püüdvas hübriidsõjas rakendatakse ühe relvana ukrainlaste identiteedi lagundamist. Küüditamine humanitaarkoridori sildi all on viinud ukrainlasi Vene võimu aladele, kus nad on kohustatud kasutama vene keelt ja kus emakeele rääkimine toob kaasa negatiivseid tagajärgi. Kuid ka lääne pool ei saa vene keelt vältida.
Ukraina nime esitähte kirjutavad ukrainlased ja ladina tähestiku rahvad erinevalt. Üle kahe kuu on miljonid ukrainlased, neist paljud lapsed, põgenenud teistesse riikidesse. Nad on pidanud kohanema võõra tähestiku ja võõraste keeltega. Kui agressori üks propagandaloosungeid on ukrainluse ja ukraina rahva olematus, siis peaks iga ukraina keelest kaugenemine olema vesi tema veskile ja haava löömine Ukrainale.
Politsei- ja piirivalveameti statistika kinnitab, et Eestisse on praeguseks sisenenud üle 21 000 põgeniku, osa allikaid väidab arvu olevat kolmandiku võrra suurema. Iga päev lisandub 400—500 inimest. See teeks tagasihoidlikugi arvestuse järgi 10 000 kuni 15 000 inimest kuus. Kui sõda ei lõpe, siis ümmarguselt 150 000 põgenikku aastas – üle 10% meie praegusest elanikkonnast. Nad võivad küll ka peagi lahkuda – selle eeldus on sõja kiire lõpp. Aga võimalik on ka halb stsenaarium, sõda jääb vinduma ja põgenikel on õigus viibida vastuvõtjariigis mitu aastat. Mis keeles me hakkame suhtlema?
Vene keel kui ukrainlaste suhtlusvahend
Puutun lähedalt kokku kümnekonna ukrainlasega, kel ei olnud Eestis ees sugulasi ega tuttavaid. Pooleteise kuuga on nad end sisse seadnud ja püüavad toime tulla. Hea on see, et nad on valmis tööle asuma ja sotsiaaltoetuste hulk, mille raskust kannab Eesti maksumaksja, jääb selle võrra väiksemaks. Halb on, et olles proovinud endile selgeks teha mõned eestikeelsed väljendid, on nad loobunud edasi õppimast, avastades, et saavad olme- ja töötasandil kenasti läbi ka ilma siinse riigikeeleta.
Inglise keele oskus ei ole põgenike hulgas aksioom. Paljud, ka noored, kinnitavad, et pole kunagi Ukrainast kaugemale saanud – milleks neile Euroopa keeled? Vene keelt seevastu mõistavad isegi lasteaialapsed. See oskus on tarvilik ja justkui endastmõistetav, see keel on üsna arusaadav õppimatagi. Liidame 19.—20. sajandi russifitseerimispoliitika ja ongi selge, miks on just vene keelest kujunenud Ukraina paljude rahvaste suhtlusvahend.
Poolas kohtasin neid, kes kiuste keeldusid vene keeles vastamast isegi siis, kui see ohustas dokumentide täitmist, s.t piiri põgenikekeskusest pääsemist. Eestis ei ole minu nähes keegi valinud võimalust vene keelest loobuda ja asendada see kasvõi karukohmaka Google Translate’iga, kuigi nutitelefon on ilmselt olemas igal põgenikul, lapsed kaasa arvatud. Nii ongi ainus võimalus teha end arusaadavaks ikka selles samas agressori keeles.
Õigus säilitada rahvuskuuluvus
Kui ukrainlane tahab oma last siin kooli saata, valib ta minu tuttavate näidetel pigem vene kui eesti kooli, eriti vanemate klasside õpilaste puhul. Nii kinnistub olukord, kus noored ukrainlased harjutavad hoolega ja iga päev vene keeles rääkimist, aga selle kaudu ka mõtlemist. Teeme karuteene ukrainlastele ja Ukrainale, aga samamoodi ka iseendale, sest venekeelne haridus saab senisest vajalikumaks. Sellist olukorda ei tohiks me mahitada mingi hinna eest, isegi siis, kui püüame end veenda, et ukrainlaste siinolek, seega ka nende õppimine vene koolides, on ajutine.
Pole mõtet rõõmustada, et vene õppekeelega koolides on eesti keele õpe kohustuslik juba 1. klassist – ka Eesti vaimupealinnas Tartus kohtasin kohalike valimiste tänavakampaania ajal mitut muidu toredat teismelist, kes ei suutnud või ei tahtnud eesti keelest aru saada. Seadusele viitamine võib ehk tõesti täita kamuflaaži ülesannet, aga häma ei suuda varjata fakti, et Eesti senine keele- ja integratsioonipoliitika on läbi kukkunud. Abi oleks, kui ukrainlased saaks kiiresti selget teavet selle kohta, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 alusel tuleb tagada keele- ja kultuuriõpe nende oma keeles põhikooli õpilastele, kelle emakeel, vähemalt ühe vanema keel või koduse suhtluse keel erineb õppekeelest. Selleks on vaja lihtsalt kümne õpilase soovi.
Vene keeles õppivad lapsed ja noored mõjutavad ka oma vanemaid, kes peavad jälgima laste õppeedukust ja abistama koolitöödes. Ukraina keelt läheb sel juhul vähem tarvis ka kodumiljöös. Ukraina keele ja kultuuri keskused ei saa sellist vaikset venekeelestumist takistada ega korvata. Ukraina keelt ähvardab siis oht jääda pühapäevaseks nagu piduriided, mis on silmale kenad vaadata, aga milles ei tunne end vabalt, sest oled harjunud kandma mugavamat rõivastust. Kui venekeelseks harjutatud ukrainlane pärast sõja lõppu koju läheb, võib tal tekkida probleeme nii ümbritsevate suhtumisega kui ka ametliku administratiivkeele rakendamisega. Nii võib ukraina põgenike Eestis vene keele teele suunamine hakata kangutama Eesti Vabariigi põhiseaduse § 49: „Igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus.“
Kas ukrainakeelne kool on lahendus?
Ukraina põgenike venekeelsuse soodustamine kahjustab kahtlemata ka meid. Eesti niigi komplitseeritud keelesituatsioon saab tumedaid värve juurde. Sealt edasi võib lüüa vankuma meie põhiseadus, milles on väga selgelt väljendatud, et peame töötama tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu nimel, tagades eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise.
Ukraina riik panustab praegu, et koolid saaks jätkata õpinguid distantsõppel. Kahe koroona-aasta jooksul oleme näinud, et see on raske lahendus nii õpetajate kui ka õpilaste jaoks, nii akadeemilisest kui ka sotsiaalsest küljest. Kas peaksime avama ukrainakeelsed koolid vähemalt suuremates linnades? Ukraina rahvusest elanikke oli viimase rahvaloenduse järgi Eestis 2,1% ja nad on arvukuselt teine vähemus venelaste järel. Paneb mõtlema, miks ei ole seni selleks soovi avaldatud, vaid on lepitud, taas statistika alusel, pigem vene keeles omandatava haridusega. Ehk oleks nüüd õige aeg asju muuta? Ukraina kooli avamine annaks aga samas signaali, et me ei oota ukrainlaste kojuminekut, s.t sõja tulemust, mis on Ukrainale soodne. Kas me tohime seda teha?
Konservatiivne keelepoliitika
Vaatame veel kord täiskasvanud põgenikke, kes leiavad, et keelt on liiga raske õppida – viisakas eitus, mis varjab motivatsioonipuudust. Konservatiivse keelepoliitika raamistikus peaksime nõudma mitte-eestlaste keeleoskuse nõuete säilitamist. Peame siduma keeleõpingud ka töötukassa toetusega, isegi, kui see nõuab seadusemuudatusi. Peame olema julged ja nõudma, et eesti keel ei lööks Eesti pinnal kõikuma sellepärast, et täidame humaanset kohustust aidata põgenikke.
Väike Vika luges mulle särasilmi ette seitse eestikeelset nädalapäeva ja numbrid ühest kahekümne kaheni. Pingutame, et tema rõõm eesti keele oskuse üle säiliks, kuni tema ja ta ema elavad Eestis. Toetame ukrainlasi nende oma keele ja meele säilitamisel. Panustame, et põgenikud saaksid peagi koju. See, mitte lõimimine, peaks olema meie kõrgeim eesmärk. Viimne reliikvia ei ole ainult vabadus, vaid ka identiteet ja õigus elada omal maal, kasutades oma keelt.
Loone Ots
folklorist, kirjanik ja poliitik Tartu linnavolikogu liige (EKRE)