21.03.2022
Loone Ots
Mariupoli ränk vastupanu, ohus Odessa, purustatud Harkiv ja vapramast vaprama vastupanu sümbol Kiiev on hoiatavad näited. Must vari küünitab ja püüab haarata kõrist riigil, mis on valinud demokraatlik arengutee. Meiega selles mõttes üpris sarnasel riigil.
Juba nädal tagasi oli Ukrainast põgenenud rohkem rahvast kui Eestis elanikke. Ligi 20 000 inimest on jõudnud Eestisse. Poolas Ukraina piiri äärses vastuvõtupunktis nägin aga, et mitmed perekonnad ei julgenud jätkata teed Baltimaade suunas. Kardeti, et vaenlane on liiga lähedal ja võib näiteks Eestis tungida üle piiri. Ka siis, kui hirmudel puudub alus, kinnitavad need aja nõuet, mille üle seni on arutatud sõnades, tegusid lisamata. Nimelt – Eesti peab võtma laenu ja hakkama viivitamata tugevdama nii sisejulgeolekut kui ka kaitsevõimekust.
Me ei tee seda põgenike hingerahu nimel. See on meie kohus, mis on fikseeritud õigusaktides. Meie riigi ülim ja põhiseaduslik eesmärk on tagada Eesti riigi püsimine ja jätkusuutlikkus. Ilma Eesti riigita pole meid olemas, ei nüüd ega tulevikus. See on aksioom. Venemaa agressiooni taustal muutub see teema topelt teravaks. Ukraina tragöödia tähendab tõelist ja ulatuslikku sõda, millist meie kontinent pole näinud pärast aastat 1945. See sõda on meile geograafiliselt väga lähedal.
Sügav kummardus Ukrainale, kes sõdib oma riigi püsimajäämise, ent ka kõigi Euroopa, eelkõige Ida-Euroopa riikide vabaduse eest. Ukraina sõdur täna võitleb samade ideaalide eest, mida kaitses Eesti sõdur Vabadussõjas. Kõige tähtsam – Ukraina sõdur annab meile täna aega, just nimelt aega valmistuda enda kaitseks praegu ettearvamatuks teisenenud maailmas. Kuulates täna meie kaitseeksperte, tuleb nõustuda, et Eestit ei ähvarda praegu otsene oht. Võib lausa lisada, et oht on väiksem kui aasta tagasi, sest kõik võitlusvõimelised väed sõdivad Ukrainas, aga ülejäänutega anastaja Eestit ära võtta ei jaksa.
Seega on ülim vaadata üle siseturvalisuse ja riigikaitse plaanid ning uuendada nendesse valdkondadesse investeerimise kavad. Martin Helme kutsus üles jätma vaidlused ebaolulistel teemadel ja keskenduma kõige tähtsamale. Erakondade üleselt, kõrgemal poliitilistest piirijoontest. Vajaduses tugevdada Eesti riigikaitse valmisolekut ei saa keegi kahelda. Praegu on vähem tähtis riigieelarve hoolega hoitud tasakaal. Hoopis tähtsam on suuta astuda vastu võimalikule invasioonile.
Eurostati andmed kinnitavad, et Eestil on Euroopa Liidu ja eurotsooni riikidest praegu kõige madalam riigivõlg sisemajanduse kogutoodangusse. Võlakoormus jääb alla 20%. Vastukaaluks meenutame, et rahaasjades tihti eeskujuks toodud kasina ja kaine Saksamaa võlg on 70%. Mitme meist suurema ja pealtnäha rikkama riigi, nagu Prantsusmaa või Itaalia, puhul küünib võlg üle 100%. Eurotsoonil keskmine näitaja on 98%. Euroopa Liidul tervikuna, arvestades ka eurotsooniga liitumata riike, 90%. Seejuures ei saa jätta arvestamata riikide plaane, suurendada järsult kaitsekulutusi, mis ilmselgelt tõstab nende võlakoormust veelgi.
Vähemalt selle näitajaga oleme niisiis Euroopa parimad. Elame paradoksaalses olukorras, mida iseloomustavad kõrge inflatsioon – statistikaameti andmetel oli see jaanuaris 2022 tervelt 11,3% – ja olematu laenuintress. Eurotsooni liikmena saab Eesti võtta laenu ligi nullintressiga. See tähendab, et laenu tegelik hind on riigi jaoks praegu väga soodne. Oleks ülimalt rumal jätta see võimalus kasutamata. Peaksime tegutsema väga konkreetselt.
Ootamise ja vaatamise aeg on ümber saamas. Õige ja tululik on võtta kohe praegu miljard või paar laenu, viia läbi riigi võlakirjade emissioon ning investeerida see Eesti kaitsesse nii sisejulgeolekusse kui kaitsevõimekuse suunal. Konflikt Ukrainas näitab, millised on vastase nõrgad kohad ja kuhu me peaks laenu abil saadavaid ressursse panustama. Eesti kaitseekspertide pädevus raha õigesti kasutada on väljaspool kahtlust. Eesti alla 6 miljardi suurust võlakoormat muudab see vähe ja protsendi alusel jääme endiselt Euroopa parimate hulka.
Meil on kiire. Aasta või paari pärast võib olla juba hilja. Eeskujuks võime võtta taas kasvõi Saksamaa, kes on vanast unest ärganud ja mõistab, et patsifismiga agressorit ei peata. Spekuleerides isegi kõige hullema stsenaariumiga – isegi, kui rünnatakse mõnda eurotsooni liiget ja senine rahasüsteem variseb, on meil vähemalt olemas kaitse materiaalne pool ehk relvastus ja ettevalmistus. Raha ja võlakirjadega siis enam vaenlase vastu ei sõdi, kaitsetahtest üksi paraku ei piisa, võit vajab varustust ning oskusi seda kasutada.
Mõne aasta eest käis EKRE selle mõtte juba välja. Taheti küsida USA-lt miljard dollarit rahalist abi meie kaitsevõimekuse tõstmiseks. USA suursaatkond vastas, et nende riik ei pea sobivaks arutada poliitikaküsimusi üksikute erakondadega. Hästi. Küsigem nüüd laenu juba Eesti riigi tasandil. Oleme väga tänulikud kõigile NATO partneritele nende panuse eest meie turvalisusse, kuid viimane aeg seda ka ise tõsisemalt edendama hakata.
Loone Ots,
EKRE poliitik