15.10.2022
Klähviv peaminister.
Peaminister ja Reformierakonna valitseja Kaja Kallas kasutas reedel taas väidet “Ei kunagi enam üksi on olnud meie juhtmõte“, mis on kõlab hästi, kuid on väga valesti lahti seletatud.
Kaja Kallas on selle ütlusega seoses varem vihjanud 1939.-1940. aastatele, mil Eesti ei suutnud oma iseseisvust kaitsta, sest polnud mõjukaid liitlasi. Sellega viitega jätab ta mulje, nagu oleks Eesti ajanud mingit valet poliitikat, mis jättis ta liitlasteta.
Peaminister ei tunne ajalugu. Siis, kui Eesti iseseisvusest lõplikult ilma jäi, põles terve Euroopa juba sõjatules, Soome sõdis Nõukogude Liidu vastu, Hitler oli alistanud Poola, Prantsusmaa ja teisigi riike, Inglismaale langesid peagi pommid. Liitlasi lihtsalt polnud, Eesti oli üksi, tahtnuks ta seda või mitte.
Sama olukorra võib tuua ka tänapäeva. Eesti võib ajada kui tahes aktiivset liitlaspoliitikat, aga meie üksijäämine sõltub suuresti teistest maadest, kes alati ei vaata esmalt Eesti poole.
Maailmas jaotatakse juba pikemat aega mõjusfääre ümber. Näiteks USA peab suureks ohuks endale Hiinat ja kui Peking peaks Taiwanit ründama, jaotub Washingtoni tähelepanu kohe ümber sinna. Ka Suurbritannia hoiatas alles hiljuti Hiina kui ohu eest maailmale.
Ukraina sõda näitas kätte Lääne kitsaskohad – nii ütles Saksamaa Ukrainale, et ei saa neile raskerelvi anda, sest Bundeswehri ladudes neid lihtsalt pole. Ei ole Ukraina üksi ja pole meie, aga mingil hetkel võib Eesti olla üksi, sest liitlaste põhimured võivad mujal olla. Vene-NATO konflikti ajal ei rünnataks ju ainult Balti riike, raketid võivad söösta ka Berliini ja Pariisi pihta ning siis vaatavad Scholz ja Macron olukorda oma mätta otsast.
Suure kriisi ajal võivad Lääne-Euroopa riikide ühiskonnas tekkida suured sotsiaalsed pinged, eriti arvestades sealseid suuri migrandikogukondi – kõik see võib nende käed siduda. Globaalset maailmapilti jälgides on tohutult neid kohti, kus meie liitlased on seotud või võivad seotuks saada.
Eriti naljakad on Kaja Kallase väited seetõttu, et ta ise kurtis välisajakirjanduses võimaluse üle, et NATO ei jõua Eestile appi ja meid okupeeritakse, mille järel ei pruugi liitlaste hilisem appitõttamine meid rahvana enam päästa. Ka hiljutises Riigikogu infotunnis mainis peaminister võimalust, et sõjaline olukord võib liitlasi sundida mujal tegutsema, tõsi küll, ta tegi seda väga segaselt.
“Seesama, et kui meil on n-ö poliitiline juhtimine ja siis meil on sõjaline juhtimine. Minu hinnangul, teie teate sellest muidugi palju rohkem, aga sõjaline juhtimine või nõuanne peaks lähtuma sellest riskist, kus see on. Kus on suurem risk, siis sinna peaks rohkem … Rinne murtakse läbi ühest kohast ja kui me teame neid kohti, kus seda oleks rohkem vaja, siis oleks juskui loogilisem. Aga mis on mulle vastu öeldud selle peale, on see, et sõjaliselt ei ole loogiline, kui me nõrka kohta paigutame nii palju, et me paneme need kõik löögi alla. Kui nad on paigutatud hajusalt, siis on neid võimalik appi tuua. See on argument, mis mulle vastu öeldud selle peale. Kui sõjaline nõuanne püüab n-ö poliitiliselt lugeda ruumi või tuba, et kõigile midagi.” (Stenogrammist)
Seega on Kaja Kallase juhtmõte “Ei kunagi enam üksi” suunatud ainult sisepoliitilisele areenile ja sisu sel pole. Eestis pole ühtegi erakonda, kes sooviks NATO-st lahkuda, seega jääb koostöö liitlastega prioriteediks iga valitsuse ajal – mõni valitsus vaatab liitlassuhetele ehk lihtsalt selgema pilguga, mitte nii sinisilmselt kui Kaja Kallas. Eriti hetkeolukorras, kus NATO liige Türgi pidurdab uute liikmekandidaatide Soome ja Rootsi allianssi vastuvõtmist.
Samas võib Kaja Kallase sinisilmsus, kui ta karjub “Ei kunagi enam üksi”, anda valusa tagasilöögi, kui Eesti ongi üksi sel lihtsal põhjusel, et meie liitlased on ametis vaenlase tagasilöömisega oma piiridel, sõjaline põhiaktiivsus on mujal ja me sõdimegi ainult oma jõududega. NATO 5. paragrahv on poliitiline lubadus, mis ei pruugi sõjalises olukorras rakenduda.
“Ei kunagi enam üksi” on hea lohutus, kui inimene seda papagoina kordab ja sellele pimesi loodab, ega mõtle läbi ka halvemaid stsenaariume. Eesti pole ajaloos üksi olnud mitte sellepärast, et ta loobus liitlastest, vaid seetõttu, et võimalikel liitlastel polnud meie jaoks aega ega võimalusi.
Uued Uudised