Lõputu vana rämpsu taaskasutus pole poliitikute puhul tark lahendus

Üha enam näen ma muudatuse vajadust meie valitsemises. Kuid praktiliselt alati osatakse sellisest muudatuse vajalikkusest rääkida vales võtmes – sellest räägitakse poliitilises võtmes.

Mõned tahavad, et osad ministrid vahetuksid. Teised, et kogu valitsus vahetuks. Kolmandad, et toimuksid erakorralised Riigikogu valimised ja vahetuks Riigikogu kogu koosseis – et vahetuks poliitiline võim riigis, sest jätkates sama vana RK koosseisuga saame me ehk uued ministrid, saame ehk isegi uue valitsuse, kuid need uued ministrid või ka uus valitsus tervikuna kannaks endaga ikka seda sama, vana ja absurdimaitselist liberaalset poliitagendat.

Praegune Riigikogu enamus, olgu teemaks kasvõi kogu valitsuse väljavahetamine, paneksid meid juhtima ikka sama praegust liberaalset agendat kandvad tegelased.

Mul on veidi teine arusaam asjadest.

Minu jaoks pole see meie valitsemise ja valitsejate teema teema poliitiline teema. See pole minu jaoks küsimus erakondlikest, avaramalt aga poliitilistest eelistustest.

See on küsimus inimeste tarkuse ja rumaluse, pädevuse ja ebapädevuse vallast. Ning minu jaoks on selge lihtne tõde – rumalaid ja ebapädevaid ei saa lubada valitsema ja ühiskonda juhtima. On ka selge, et seda lihtsalt ja selget elutõde pole vaja vaagida ega püüda lahendada poliitilistel kaaludel. Keegi ei pane ju solistiks ooperisse kurttumma, kunstikriitikuks pimedat või balletiartistiks lombakat. Ning et lihunik ei kõlba ajukirurgiks. Nii ei saa ka rumalat panna riiki juhtima. See pole siis demokraatia pidupäev ega suur võrdõiguslikkuse võidukäik, kui siiski pannakse. Kas nii lihtsat ja enesestmõistetavat mõtet on üldse vaja kuidagi poliitiliselt põhjendada? Püüda poliitiliselt lahendada?

Meie valitsemiskriis pole poliitiline kriis. Ja poliitiliselt seda lahendada polegi võimalik. See on sama mõttetu ja võimatu, kui alkoholismi ravida viina joomise või narkomaaniat uute narkodooside manustamisega.

Me elame kriisis, mille on põhjustanud mitte kellegi poliitiline agenda, vaid konkreetsete isikute rumalus ja ebapädevus. See rumalate rumalus üksnes on võtnud endale mingi poliitilise sildi, loosungi, agenda vormi. Aga on ju paratamatu, et kui isik on rumal, siis on ka tema agenda rumal.

Me ei vaja riigi valitsemises poliitilisi lahendusi. Me vajame vajame riigis palju olulisemat ja fundamentaalsemat – rumaluse ja ebapädevuse väljavahetamist arukuse ja pädevuse vastu.

Me saame oma kriisi ületada, kui eelolevatel KOV valimistel ja ka tulevastel Riigikogu valimistel kaalume kandidaate mitte poliitilise kuuluvuse kaaludel, vaid kaalume neid nende isikute oskuste, teadmiste, tarkuse, pädevuse, aga NB! – esmaselt nende moraalsuse ja eetilisuse kaaludel. Sest on tõde – isegi suurest tarkusest ei piisa millekski ja see on võimeline tooma vaid suurt kahju, kui sel suurel tarkusel puuduvad moraalsus ja eetilisus. Kas pole – tark varas on ju märksa ohtlikum kui lollikesest varas?

Kaaludes, millise kandidaadi poolt oma hääl anda, lähtuge kandidaadi isikuomadustest. Esmaselt isiku moraalsusest ja eetilisusest. Ja unustage isiku poliitiline kuuluvus.

Eelseisvate valimiste tulemus ei sõltu rahva poliitilisest eelistusest, vaid sellest, kas rahvas on võimeline eristama oskamatust ja rumalust ning teisalt oskamist ja pädevust. Kas mõistetakse teha vahet moraalsuse ja eetilisuse ning teisalt ebamoraalsuse ja eetilise väärastumuse vahel? Kas rahvas on võimeline tegema nende kahe pooluse vahel aruka valiku?

Niisiis, ärge kuulake, mida räägib kellegi suu turuplatsil. Vaadake ajas tagasi – tema tegusid, mis ta on minevikus teinud. Saate temast pildi ette ja teate, kuhu ta saata.

Lõputu vana rämpsu taaskasutus pole poliitikute puhul tark lahendus.

Harri Kingo