Lõuna-Saksamaa läbisõitja pilguga – kulunud, väsinud ja võõraid täis

Möödunud nädalal käis seltskond rahvuskonservatiive eurosaadik Jaak Madisoni kutsel Euroopa Liidu teises „pealinnas“ Strasbourgis ja sealt saadud muljed kinnitasid, et Euroopa pole tänases maailmas just eriti turvaline ega elatav paik.

Ühe lennu ärajäämise tõttu tuli seltskonnal esimesel päeval sõita Frankfurtist Strasbourgi hilja õhtul liinibussiga ja tagasi sõideti ülejärgmise päeva varahommikul transfeeriga. See andis võimaluse tutvuda Saksamaa Hesseni ja Baden-Württembergi liidumaadega.

Frankfurdis üllatas see, et rahvusvaheline bussiliin väljus tööstusrajoonis väikesest peatusest, kuhu oli raske pääseda. Kõik peatused teekonnal olid sissesõiduga asulatesse, kus enamikus väikestes ootekohtades pikutasid migrandid või seljakotituristid.

Kreeklasest ja albaanlasest bussijuhid kirusid Saksamaa teid. Liikleja pilguga olid need kitsad ning täielikult puudus Eestist tuttav neoonsära, kus helkurpostid ja muu tähistus muudavad tee justkui lennumaandumisrajaks – seal olid vaid valge värviga tehtud telg- ja servajoon.

Hilisõhtul kusagil Mannheimi, Heidelbergi ja Karlsruhe kandis sõites üllatas täielik pimedus, kus autod keerasid peateelt pimedusse, teelt paistsid vaid üksikud asulatuled, külades põles harv tänavavalgustus ja suuremadki linnad olid inimtühjad. Bussijuht rääkis, et see kant olevat Saksamaa üks vaesemaid piirkondi.

Kliimavõitlus ei tundunud Lõuna-Saksamaad puudutavat – põldude massiline vihmutamine oli täiesti tavaline pilt ning tundus, et veest ja energiast puudust pole, niisutussüsteemid töötasid täie rauaga. Kuigi tuulikuid oli palju näha, ei leidnud silmad eriti päikesepaneele. Kusagilt ei paistnud silma ei majade ega tööstushoonete renoveerimist.

Reisiseltskonnas arvati, et küllap ajab Saksamaa, kes on Euroopa Liidus üks juhtoinaid, vargsi kõik need Brüsseli lollused nn uute liikmesriikide kaela, kes Eesti kombel kõik ülevõimendatuna ellu viivad ja enda sel moel laostavad, see aga annab Saksamaale konkurentsieelise.

Kui ajakirjanikud käisid 2003. aastal enne EL-iga ühinemist paljudes tollastes liikmesmaades vaatamas, kuidas euroseadused mõjuvad, siis avastasid nad, et Portugalis, Taanis ja mujalgi ei olnud kraanikausi kaugusel seinast mingit tähtsust ja nõusid pesti ühes kraanikausis, samas kui Eesti üliagarad tervisekaitseametnikud mõõtsid millimeetri pealt ära kauguse seinast ja nõudsid iga nõudegrupi jaoks oma kraanikaussi.

Üldiselt ei jätnud Saksamaa mingit Eestist tugevalt eespool käija muljet, pigem tundus kõik väsinuna ja kinnijooksnuna. Ja migrandid… no neist pole kusagil puudust ja nad on väga nähtavad. Piiriäärne Strasbourg oli Saksamaaga sarnane, lõpp-peatus oligi EL-i teise pealinna kahtlases rajoonis, kuhu ei julgenud isegi taksod tulla.

Kahtlemata on need muljed subjektiivsed ega pretendeeri täistõele, lihtsalt sellisena tundus Euroopa läbisõitjale.

Uued Uudised

Loe ka Lääne-Euroopas kargavad massirände tulemused igal sammul otse näkku ja Uudised Euroopa Parlamendist: Jaak Madisoni kõne paneb eliitametnikud oma telefone näppima