01.09.2020
Kuni “revolutsioonis” püsib rahvuslik moment, ollakse õigel teel.
“Kuidas Eesti liberastlikud ringkonnad, väidetavalt ühiskonnategelased, täna seda teha plaanivad? Kõigepealt importida massiliselt Eestisse Lukašenka režiimi käes vaevlevaid Valgevene IT-spetsialiste, teadlasi, õppejõude, üliõpilasi, sportlasi, et neile anda koolitus liberaalse demokraatia kehtestamiseks oma maal – et nad tagasi suundudes oleksid n.ö. maa sool ja Valgevenes nn uut tüüpi valitsusväliste organisatsioonide baasil moodustatava kodanikuühiskonna ellu rakendajad ja uue riigikorra kehtestajad.
Konkreetselt:
– organiseerida Eestis juba tegutsevate, spetsialiseerunud valitsusväliste organisatsioonide baasil tugikeskus Valgevene interneti-aktivistidele ja blogijatele;
– osutada kaasabi Eestis Euroopa ja USA Valgevene uue diasporaa ning Valgevene demokraatlike jõudude kongressi (asutatud Eestis 2008. aastal Eesti välisministeeriumi ja Euroopa struktuuride toel) pidamiseks;
– kohtuda Valgevene uue diasporaa esindajatega Eestis, et arutada Valgevene aktivistide ja organisatsioonide, kes on Valgevene õiglaste valimiste ja demokraatia poolt, abistamise praktilisi aspekte.
See on praktikas äraproovitud värviliste revolutsioonide ekspordi ja mistahes riikides uue riigikorra kehtestamise meetod.
Mida ma sellest arvan?
Ma ei pea võimalikuks, et Eesti Vabariik kõige kõrgemal tasemel toetaks poliitiliselt Valgevene varivalitsuse organiseerimist Eestis. Riigipööramine välisriikides ei saa mitte mingil juhul olla Eesti Vabariigi asi.
Jah, tänapäeva maailmas, kus progressivistlik marssimine, seejuures ka üle riikide piiride nende suveräänsust mittemillekski pidades, on kujunenud niivõrd domineerivaks, et nii riikide piirid, rahvuste enesemääramisõigus kui teatavasti orgaaniline perekond on muutumas reaktsiooniliseks igandiks.
See neomarksistlik progressivism – meie oleme progressi suunda valdav eesrindlik väesalk, vastavalt oleme me õigustud kasutama kõiki vahendeid (ka vägivalda) riigi, ühiskonna, rahvaste, inimkonna, maailma progressile ja õnnele juhtimiseks – on Eesti jaoks läbikäidud etapp, 1918-20. aastatel see siin ei õnnestunud, 1940. aastal saabus leegitseva stalinistliku päikese kujul.
Neomarksistlikul progressivismil ei ole mitte kõige vähimatki pistmist vabadusega. Rahva vabaduse-emotsiooni kasutavad ära globaalsed suurjõud.
Valgevene on väga suur Euroopa riik, territoorium 2/3 Poolast. Ta on seni püsinud suveräänse erandina EL ja Venemaa vahel. Ilmselt suuresti tänu kangekaelsele Lukašenkale, kes Putinil pole lasknud riiki üle võtta.
Nüüd on tekkinud moment, kus üks või teine suurjõud Valgevene suveräänsuse lõpetada soovib. Üks pole parem teisest. EL poolt me näeme trafaretse värvilise revolutsiooni meetodi kasutamist.
Mida tähendab „eurovabadus“, seda me peaksime juba teadma, see on identiteetideta inimasside kokku segamine. Kus läänemaailmas see on progressivistlikule õnnele viinud??
Praegu on olukord, kus Ida-Euroopa vaheriigid, Visegradi grupp, on asunud tugevalt vabadust, s.o. nii oma riiklikku suveräänsust kui inimeste rahvuslikku, perekondlikku, soolist, religioosset identiteeti kaitsma, pälvides sanktsioonid Brüsselist (Poola linnade vastu, mis perekonna hartale alla kirjutasid).
Minu selgel hinnangul on oluline Valgevene täieliku suveräänsuse püsimine ja Valgevene liitumine Ida-Euroopa vaba blokiga ühiseks rindeks tegeliku vabaduse ja enesemääramise eest.
Arvan, et oleme riigina praegu murdepunktis, kus nii või teisiti otsustamine otsustab meie enese saatuse. Soovin, et mie riigijuhid selle riiklike otsuste tegemisel arvesse võtaksid.
Ülla Vähk
Allolev pilt on juba hoiatav: valgevenelased võitlemas inglise keeles?
