14.07.2019
Eestisse pole vaja võõraid kultuure ja kombeid. Reklaam Austraalias, Sydneys.
Laupäevase majandusõppejõu Alver Aria loo „Tõe tähendusest migratsioonis ehk mis ootab migranti Eestis ees“ järel uuris üks lugeja halal-piima kohta. Antud artikkel pole mitte islami elulaadi propageerimiseks, vaid näitena, miks Eestisse ei tohiks islamimigratsiooni üldsegi lubada.
„Minu põgenikke puudutava artikliga seoses huvitus lugeja K.M. oma kommentaaris halal-piimatoodete olemusest ja kasutusnormidest. Anname siis selgituse.
Kõigepealt halal حلال termini tähendusest seoses toiduga. Halal tähendab toitu, mida islam lubab moslemil tarbida. Halal sõna tähendabki „lubatav“. Keelatut nimetatakse haram َرَام – keelatu on määratud koraaniga, koraan on antud Allahi poolt ja surelikul inimesel pole õigust keelu üle arutada või vaidlustada.
Ärimehed huvituvad halal ja haram määrangust seetõttu, et islami tarbimispiirangud kehtestavad moslemite ostuotsused – pole mõtet toota ja pakkuda kaupa, mis ei leia turgu. Ka osa Eesti ettevõtteid on hakanud tootma halal-tooteid, tõsi küll välismaa jaoks.
Tõsiasi on see, et moslemite arv maailmas kasvab järsult, nad moodustavad olulise osa maailma rahvastikust ja moslemitest tarbijate turul kaovad konkurentsis tavalised lääne toidutooted. Näiteks Eestis on rida ettevõtteid kompenseerinud islami turuga sanktsioonide tõttu ära langenud Vene turgu.
Halal toidu tootmine litsentseeritud tootmine. Litsentsi annavad islami organisatsioonid, kes kontrollivad tootmise vastavust islami reeglitele ning komponentide religioosset puhtust. Litsents on tähtajaline ning aeg-ajalt teostatakse ka ootamatuid kontrolle. Seega halal toidu puhul on kaks kontrollitaset – riiklik toidu kvaliteedi vastavuse kontroll ja religioosne kontroll. Halal vastavuse märgistus kantakse tootele.
Muidugi võivad moslemid süüa ka halal märgistust mitteomavat toitu, kuid neil on risk tarbida toidus olevat haram-komponenti. Halal peavad olema mitte ainult toidu komponendid, vaid ka tootmisprotsess. Tootmisprotsess peab olema kas spetsiaalse protseduuri järgi ja tuleb vältida lõpptoote saastumist haram-komponentidega.
Sisuliselt tähendab selline nõue spetsiaalset tootmisliini, millel teisi tooteid ei valmistata. Halal sertifikaati mitteomava toote puhul peab moslem poes otsustama, kas märgistuseta toode on religioosselt tarbitav.
Lihtsamaks teeb otsustuse tegemise ostu sooritamine moslemi linnaosas, kus poed on orienteeritud moslemitele ja kaupmeeste ostujuhid juba kontrollivad toote religioosset vastavust. Haram-toote tarbimine viib moslemi tavaliselt kogudusest, seega ka sugulaste grupist väljaarvamiseni.
Keskenduks piimatoodete halal nõuetele. Piim iseendast on halal, kui ta ei sisalda lisandeid. Seega peab moslem kaubal halal sertifikaadi puudumisel kontrollima, kas toode (juust, jogurt, jäätis) ei sisalda haram komponente: loomset laabi (želatiin), loomset lipaasi, pepsiini, alkoholi, vaniljeekstrakti (puhas või tehislik), loomseid rasvu, loomset verd, mono- ja diglütseriide loomsest allikast, naatriumstearoüüllakülaati (SSL) või L-tsüsteiini – želatiin kaladest ja mikroobsed ensüümid on lubatud.
Laabi puhul lubatakse vaid taimedest ja mikroobidest laabi ja halal moel tapetud loomast (veised). Toiduainetööstuses kasutatav želatiin on loomne valk, mida saadakse kollageeni hüdrolüüsimisel. Kollageeni saadakse loomade naha, luude, kõõluste jt. organite sidekoest.
On olemas kahte liiki želatiinid: A ja B. Želatiini tüüp A saadakse kollageeni seast happega töödeldes. B-tüüpi želatiin saadakse veiste kontidest pärast leeliselist töötlemist. želatiini kasutatakse jäätise, jogurti, magustoidu, juustude tootmiseks.
Halal tapmine on omaette protseduur, seda peab läbi viima täiemõistuslik täiskasvanud moslem. Enne tapmislõike tegemist tuleb nimetada Allahi nime. Jumala nime öeldakse selleks, et rõhutada elu pühadust ja seda, et looma tapetakse toidu eest Allahi nõusolekul. Loom tuleb tappa kurgu läbilõikamisega ühe terava noaga ühe pideva liikumisega. Tapmisel on veel piiranguid, mida võiks käsitleda kunagi tulevikus halal-lihaga seotud artiklis.
Seega moslem peaks piimatoodete valikul vältima toiduaineid, mis sisaldavad selliseid koostisosi nagu želatiin, ensüümid, emulgaatorid ja igasugused lisandid (sealhulgas maitseained), sest nende koostisosade päritolu ja valmistamisviis ei ole tavaliselt teada.
Alkoholi lisatakse mõningatesse toodetesse maitsestamiseks (mitmed jäätised) – selline lisandus on probleemiks. Islam keelab absoluutselt ära alkoholi viinamarjadest. Sünteetilist alkoholi on lubatud kasutada „mitte asjatult“ ja „mitte alkoholi tarbimise ja purju jäämise eesmärgil“.
Mõnuainena sünteetilise alkoholi kasutamine isegi väikses koguses on keelatud. Lubatud on alkoholi väikene sisaldus lõpptootes (islami õpetlased on välja pakkunud alla 1 %), kui selline sisaldus on tingitud töötlemisprotsessist. Näiteks alkoholi on kasutatud puhastusainena. Ka alkoholi teema sisaldab mitmeid üksikasjalikke reegleid ja jätaks selle teema edaspidiseks.
Ja nüüd kujutlege põgenikku Eesti väikelinnas või maakaupluses igapäevaselt läbi viimas toidukaupade religioosse kõlblikkuse ekspertiisi. Pole ime, et moslemid püüavad liikuda paikadesse, kus nende religioosne identiteet ei kahjustu. Teistes riikides mõned kohalikud kogukonnad teenuste pakkumist reguleerides on püüdnud suunata moslemite paiknemist – ka seda teemat antud artiklis ei käsitleks.“
Toimetuselt. Kogu see jutt paneb normaalse eestlase mõistma – islam jäägu islamimaadesse. Ühtlasi olgu see hoiatuseks – islam laiendab haaret kogu maailmas ja nende elulaad on juba ka Euroopat allutamas.