Kui lääneriigid tahavad Venemaa ja Valgevene diktaatorid sanktsioonidega paika panna, tasub eelnevalt mõelda, millega nood vastata võivad – ja kas mõnedki relvad pole tegelikult Lääne toodang?
Kindlasti on nii Putin kui Lukašenka märganud, milline priviligeeritud staatus on Läänes migrantidel – neid ei tõrjuta, vaid võtakse alati vastu, nende “inimõigused” on kõrgemal sihtriikide huvidest, neile andestatakse kõik patud ja nad võetakse kohe Euroopa leivale.
Diktaatorid on targemad kui “demokraadid”, nad saavad aru, et lõputult see kesta ei saa ja mida rohkem migrante Euroopasse kokku kogutakse, seda rohkem neid juurde tuleb (tagamaa on tohutu suur ja lai), ning lõpuks jooksevad migratsiooni sihtriikide majandused rahapuudusel lihtsalt kokku. Või vähemalt hakkavad raske koorma all ägama.
Migrantide kasutamine relvana on tegelikult Türgi diktaatori Erdogani leiutis, kes paneb sellega Euroopa Liitu “paika” ja saab kohe uue rahasüsti. Seda survevõimalust on ära kasutanud ka Lääne-Sahara opositsioonijuhi ravimise pärast pärast vihaseks saanud Maroko, kes saatis mõne aja eest migrandid tormijooksule Hispaania Aafrika-enklaavide Ceuta ja Melilla vastu.
Valgevene, Venemaa, Türgi ja Maroko teavad hästi Euroopa nõrkusi. Loetud kuude eest põletasid iraaklastest ja afgaanidest migrandid maha oma Moria laagri Kreeka Lesbose saarel, et peavarju kaotanuna neid “taevamannamaal” vastu võetaks, ja Saksamaa vastas neile võimsalt “Wir haben Platz!” Muide, huvitav on, et Angela Merkel ei hõika nüüd Leedu laagrites viibivatele migrantidele, et Saksamaal on ruumi küllaga.
Lukašenka ja Erdogan aga mõtlevad – “Noh, kui teil on platsi kümnele tuhandele, siis me saadame sada tuhat. Saadame seni, kuni te neisse lämbute ja oma sanktsioonid tagasi võtate”. Euroopa Liidu vastureaktsioon on lalisev: “Ai-ai-ai, pahad poisid, nii ei tehta, saate ata-ata…”
Leedu ja Läti puhul on juba näha olulist muutust – migrantide jõuga tagasisurumist ei peeta enam patuks. Veel pool aastat tagasi sarjati selle eest Kreeka piirivalvet ja Frontexi, kes tõrjusid migrante, mitte ei võtnud neid vastu – Frontexi ametnike osas algatati isegi juurdlus “ebainimlikkuse” pärast. Nüüd märgitakse, et inimõigusi pidavat austama, aga tõrjumise eest enam risti ei lööda. Ainult Eesti libainimõiguslased niutsuvad, et migrante “dehumaniseeritavat”.
Euroopa Liit on mistahes sanktsioonide rakendamises ebalev, deklaratiivne ja mannetu, “pahad poisid” aga leiavad kergelt üles need kohad, mille kaudu saab Läänt nuhelda, ja kasutavad neid mõnuga. Skooripunkti liberaalsele Läänele anda küll ei julgeks.
Mis aga puutub Lätti ja Leedusse, siis üks variant on veel: viidagu migrandid Läänemere äärde, kummipaadid vette ja Rootsi suund kätte. Enne võiks kasseerida raha ülalpidamiskulude katteks.