26.04.2019
Kui lumehelbekesi saab liiga palju, tuleb hoiatusmärk välja panna. Pilt on illustratiivne.
Käibekeeles liigub palju mõisteid, mida kasutatakse hoopiski vääras tähenduses, sageli sõimusõnana kõige ja kõigi kohta, mis ei meeldi.
Etnoloog ja antropoloog Aimar Ventsel on ERR-i arvamusloos “Lumehelbeke tasa, tasa…” võtnud arutlusteemaks Läänes levinud mõiste “lumehelbeke”, selgitades ka täpsemalt: “Noored ja asjaga kursis olevad inimesed seletasid, et sõna “lumehelbeke” tuleb USA-st, kus see tähistab reeglina ülitundlikku tudengit.”
Üldiselt on Aimar Ventsel teema suhteliselt asjalikult kokku võtnud, kuid mõned momendid on siiski vaieldavad. Nii ütleb ta, et väide, nagu peaks lumehelbeke tingimata olema vasakpoolne, ei vasta tõele. “Viimaste aastate sotsioloogilised uuringud (ja ka praktika) USA ülikoolides on selgelt näidanud ja tõestanud, et ameerika üliõpilased on tänapäeval märksa konservatiivsemad ja parempoolsemad, kui nende traditsiooniliselt vasakpoolseid sümpaatiad eviv õpetajaskond,” selgitab Ventsel. “Vasakpoolne on USA mõistes niikuinii midagi hoopis erinevat sellest, mida Euroopas vasakpoolsuseks nimetatakse.”
Täiesti õige on see, et Ameerika ja Euroopa vasakpoolsus on erinevad, kuid “lumehelbekeste” vasakpoolsus euroopalikus mõistes on siiski fakt. Asi on selles, et klassikalised parempoolsed teooriad, näiteks majanduses, eeldavad konkurentsi ja läbilöögivõimet, ning karmides tingimustes nõrgemad lihtsalt hukkuvad. Vasakpoolsuses on rõhk sotsiaalsel toetamisel ja seetõttu loodavad inimesed rohkem ühiskonnale, see aga võõrandab nad võitlusest ja hätta sattudes lähevad nad pigem hüsteeriasse kui hakkavad väljapääsu otsima. Igaüks võib ise oletada, milline ideoloogia lumesadu paremini tekitab!
Teine moment peitub Lääne liberaalses ühiskonnakorralduses, kus inimestele pakutakse ohtralt vabadusi ja õigusi kuni kontrollimatu pretensioonikuse, kapriiside ja ihadeni välja, kusjuures kõiki neid vabadusi kaitstakse hoolikalt koguni seadusandlusega. Tahes-tahtmata viib see oma õiguste pideva sõrmega taga ajamiseni, õigluse nõudmiseni mistahes olukorras ja oma vaatevinklist vaadatuna, teiste süüdistamiseni ja solvumiseni mistahes asja peale – Lääne solvumiskultuur, mis põhineb vasakpoolsete propageeritaval võrdsusel, kasvatabki neid ülitundlikke!
“Eestis ja laiemalt mandri-Euroopas ei ole – johtuvalt kardinaalselt erinevast kõrghariduse korraldusest – USA-stiilis lumehelbeke lihtsalt võimalik. Üldse ei ole Euroopas väga palju USA ülikoolimaastikul või ühiskonnas laiemalt toimuvat võimalik,” kirjutab Aimar Ventsel. Kas see siiski nii on, kui väljuda pisut ainult tudengite keskkonnast?
Lumehelbekestest hakati Eestis rohkem rääkima Trumpi valimisvõidu järel, mil paljud USA tudengid ja üldse nooremapoolsed kõrgharitud inimesed lubasid lausa tõsiselt akendest välja viskuda ja tuntud näitlejad USA-st emigreeruda. Suur seltskond inimesi näitas, et nad pole võimelised kohanema, kui sissetöötatud ühiskonnas miski muutub. Reaalselt tegid oma otsuse teoks siiski vähesed. Eestis aga jäi sellistest noortest kuidagi imelik mulje – kui teile miski ei meeldi, siis võidelge, aga ärge hüsteeritsege!
Paraku tuli ju sama hüsteeria ka EKRE valitsusse võtmisega, kui noored hakkasid rääkima Kanadasse emigreerumisest – oodake ikka ära, mis juhtuma hakkab, sest lahkuda jõuab alati ja põgenemine ei ole kunagi lahendus. Nii et ka Eestis on lumehelbekeste mentaliteet olemas! Seda on näha marufeministide manifestatsioonidel, kus räägitakse ainult oma õigustest; sotside puhul, kellel ei ole vahet, kas hetke palgalõhe on tekkinud traditsioonilisest korraldusest või kellegi pahatahtlikkusest, vaid kes nõuavad palgalõhestajate ristilöömist, jne – kõik see tekitab väetatud keskkonna, kust lumehelbekestel on hea võrsuda.
Aimar Ventsel märgib õigesti, et tänapäeval, kus noored ei tea ei heinalaka ega piimamannergu tähendust ja sõnavaragi on seetõttu vanema ja noorema põlvkonna lahutaja, on siltide kleepimine tavaline. Vanem põlvkond ei tea ju samuti, mis on häshtäg” või mõni muu nutiseadmetega tulnud mõiste. Ühed on “lumehelbekesed”, teised “dinosaurused”!
Põlvkondade võõrandumine on tõsine probleem. Nii kirjutasid ju mõne aja eest noored FB-keskkonnas “Virginia Woolf Sind Ei Karda!” avalikult sellest, kuidas nad ootavad üle 50-aastaste põlvkonna kiiremat kadumist ja üks noor väitis oma vanema kolleegi kohta, et tahaks tööle tulles kuulda tema auto alla jäämisest. Sellised meeleolud saavad tekkida ainult ühiskonnas, kus inimlikud väärtused on kadumas, ja seda paraku noorte poolt alustades. Vanemad inimesed ju ei soovita sellistele surmatoojatele, et ka nemad võiksid küüditamised läbi elada!
Elu on väga lühise ajaga kardinaalselt muutunud. Paljud uuringud näitavad, et noored lähevad üha hiljem vanematekodust minema, üha vähem sõlmitakse intiimseid suhteid, eelistades nutisuhtlust, ja mis eriti kummaline – üha kõrgemasse vanusesse nihkub esimene seksuaalvahekord ning kasvab nende noorte hulk, kes pole kunagi intiimsuhetes olnud. Üks asi on mõistlik intiimelu, sootuks teine aga see, kui intiimsust üldse enam ei otsitagi! Väljaspoolt mugavustsooni ei otsita üldse enam midagi! Sellinegi asi ei mahu vanemale põlvkonnale pähe ja meeltesse!
Lumehelbekesed on reaalsus, kuid nende külmumistase on erinev – mõni on lihtsalt pretensioonikas, teine aga langeb igas olukorras hüsteeriasse. Igalühel on õigus olla lumehelbeke, kuid neil endil tasuks mõelda sellele, kui habras on siiski maailm, mis võimaldab olla vati sees. Kui orkaan Katrina purustas New Orleansi, tuli selle igati kaasaegse linna elanikel võidelda just nii karmilt oma ellujäämise eest, kui kõige hullemas katastroofifilmis, sest riigi abi tuli päevi hiljem. Parem siiski õppida ka tänapäeval nutiseadme kõrval õunapuu otsa ronimist, et olla vähemalt lumepall, kui algab lumesõda – lumehelbekesed tallatakse siis lihtsalt maadligi.
Allikas: ERR