23.05.2022
Praegused “valitsejad” näevad Eestit multikultuurse riigina. Seda on Tallinnas linnapildis vägagi näha ja kuulda.
Juba mõnda aega on massimeediast kõlanud läbi perekonna teema, eriti seoses sellega, kas praeguses majanduslikult üha koormavamaks muutuvas keskkonnas ei vajaks lastega pered spetsiaalset abi. Ilma stigmadeta – tuge kõige nõrgematele ja haavatavamatele.
Kahju, et meinstriimmeedia vaatab seda teemat kui madalhooaja rammusat klikimagnetit, ent ei huvitu sügavamalt sisust ja tagamaadest. Kuidas see väljendub? Primitiivselt vastandatakse lihtsalt eri osapooli (poliitilisi parteisid) – toetuse taotlejaid süüdistatakse praeguses “akuutses kriisiolukorras” äärmiselt adekvaatselt käitunud ja efektiivse (jutumärgid vist ununesid?) valitsuse lõhestamiskatses, populismis jne.
“Sõjaajal” olevat teatud prioriteedid, ning laste elutingimuste toetamine ei paista nende hulka kuuluvat. Palju olulisem on putitada fassaadi, näidata Euroopale ja kogu maailmale – keda see tegelikult absoluutselt ei huvita – kui palju me oma SKPst teiste abistamiseks kulutame, mis võõrlipud me kodades lehvivad, kui mitu praktilist riigikeelt endile “installime” jne.
See pole pahatahtlik kadedus või kibe vimm, aga kuidagi on enda peas arusaam, et teist ravida saab ikka see, kes ise terve. Lapsed vajavad palju, seda teavad kõik, kelle peredes nad sirguvad või on sirgunud. Praegune toetuse teema pole tegelikult valik, et kas võtame ühtedelt ja anname teistele, vaid pigem vundament kogu valdkonnaga seonduvale – läbi kasvatuse oma peres saavad lapsed kaasa teatud arusaamad, mis kujundavad kogu nende edasist elukäiku.
Muidugi on psühholooge ja kasvatusteadlasi, kes sellele vastu vaidlevad, aga me pole hetkel teoorialoengus. Kui riik saadab peredele signaali, et tore, et teil on siin järglased (tulevased rahvusriigi kodanikud, maksumaksjad…), aga ujuge ise kuhugi kaldale ja kui ellu jääte, on ju tore saavutus, siis tajuvad lapsed läbi oma vanemate seda vägagi teraselt ning nemadki võtavad omaks käitumismalli – hoolitse ainult enda eest.
Siis ei maksagi tulevikus imestada, et miks meil on küll selline Krokodilliühiskond, ning oodata, et kunagised lapsed viitsiksid olla ontlikud ja aktiivsed kodanikud, omades teatud moraalseid baasväärtusi, mis aitaks olemasoleval edasi kesta.
Globaalse kokteili sihipärane ja kaval propagandamõju ongi juba kümnendeid püüelnud selle poole, et kasvatada järjest rumalamaks muutuvat, kuulekat, kohati üliemotsionaalselt, aga sisemiselt tuimalt käituvat, juurteta rohutirtsumassi, kellel peaks puuduma igasugunegi kohalik identiteet (ajalugu, keel, kultuur, eripärad), ning lammutanud üliedukalt eurooplaste väärtusmaailma.
Milleks meile oma lapsed? Parlamendi juures tegutseva üksuse (!) poolt avaldati uudis, milles rõhutatakse üsna selgelt, et me enam ei vaatagi Eesti Vabariiki kui rahvusriiki ega mõtle, kuidas oma rahva heaolu parandada, vaid käsitleme kõike umbisikuliselt, pelga “rahvastikuprobleemina”.
Kui pole oma inimesi, siis asendame nad migrantidega. Hästi, lõunamaalasi nagu Lääne-Euroopa riigid omale said, te ei taha (ja pealegi veel põhja pool külmem ka), istutame siis teie õuele slaavlasi, need ju värvilt peaaegu et “omad”. Nüüd võiks riigitruuid moosekandid ja nn. kultuuriinimesed ka hakata promoma öölaulupidusid, et maa tuleb täita migrandiga, ja migrandi lapselapsega….
Oma rahva tuuma, perekonna, tugevndamise asemel on meil esile on tõstetud mingid sünteetilised “vähemused”, kelle huve peaks kõik kaitsma, kes vajavad enam hoolt kui kohalikud, ent kes selle kaitse all veel eksisteerivat rahvusühiskonda ründavad ja seesmiselt hävitavalt. Kõlab happeliselt?
Aga praktika perepoliitikas ju ongi selline. Kõik need väiksed mosaiigikillud oma koosmõjus halvavadki inimeste moraali, soovi luua normaalseid peresid sellesse keskkonda ning seeläbi taastoota tervet ühiskonda, ning juhivadki samm-sammult aga kindlalt käitumise valele teele. Oleks pere kui üksus enam väärtustatud (ja mitte ainult kui rahvamajanduse tarbimisrakuke), siis hooliks inimesed ka oma ühisest keskkonnast ja üksteisest enam.
Äkki oleks siis ühiskonnas enam kainet mõistust, mis ei lubaks igasugu jaburdusel domineerida ja inimesed seisaksid oma ideede ning õiguste eest julgemini? Võib-olla oleks siis ka avalikud teenistujad ontlikumad, aduks neile pandud kohustusi ja vastutaksid tehtu eest adekvaatselt?
Vastasel juhul pole imestada, et kõigil on kõigest ükskõik, sest elu on õpetanud vaid üht – vaata ise, kuidas hakkama saad, ära ulata abikätt, sest kunagi ei tea, kas keegi sinna mitte hambaid sisse ei löö või sind sedapidi sohu ei sikuta.
Mailis Tulva