17.07.2018
See karikatuur näitab tabavalt hetkeolukorda Euroopas.
Paljud praegu käimasolevad sündmused näitavad, et hoolimata katsetest seda pidurdada, hakkab maailm muutuma.
Üks nähtus, mis on kadule määratud, on ilmselt liberaalne demokraatia, nagu me näeme seda Lääne-Euroopas. See moodustis, mis sai alguse Euroopa Söe- ja Teraseühendusest ning muutus siis Euroopa Liiduks, on sama iganenud, nagu oli kord Nõukogude Liit.
Angela Merkeli rumal lubadus võtta vastu kõik põgenikud oli mingi brežnevlik lollus, sest see algatas lagunemisprotsessi. Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker on kui Andropovi ja Tšernenko moodi Poliitbüroo mees ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron on pandud Gorbatšovi rolli, meheks, kes mingi kosmeetikaga suudaks veel lagunevat impeeriumi päästa.
Millised on siis viimase aja hukumärgid? Esmalt muidugi EL-i Ülemkogu immigratsiooniküsimuses ja NATO tippkohtumine. Ülemkogu vormistas tõsiselt ära arusaama, et sisseränne Euroopasse on kasvanud üle pea. Ega Lääne-Euroopa taha seda tunnistada, igati püütakse veel toonitada inimlikkust ja Kolmanda maailma inimeste abistamist, kuid igalt poolt paistab välja selle kohalejõudmine, et immigrante on Euroopas juba liiga palju, nad ei sulandu enam ega hakka tööle, vaid hakkavad Euroopat oma käe järgi ümber kujundama ning seda ka poliitilise süsteemi kaudu.
Asi pole enam Eesti EKRE-s, Ungari Fideszis, Saksamaa AfD-s, Itaalia Liigas ega Prantsusmaa Rahvusrindes, nemad on lihtsalt protsesside kiirendajad, vaid Euroopa tunnistas oma Ülemkogul ja ÜRO oma Peaassambleel, et rändekriis on katastroofi mõõtmed võtnud ja see tuleb vähemalt mingilgi moel kontrolli alla võtta. Rahvuskonservatiivide ettenägelikkus sai veelkord kinnitust.
Paljudele tundub endiselt, et Brexit oli mingi Nigel Farage ja Boris Johnsoni korraldatud sigadus, mis mingite asjaolude kokkusattumise tõttu pooljuhuslikult läbi läks — tasub vaid silmad lahti teha, uus referendum korraldada ja halb unenägu on läinud! Sama arvatakse ka Donald Trumpi valimise kohta USA presidendiks — leiame mingi tema tehtud kriminaalse valesammu, võtame ta maha ja naaseme Obama-Clintoni rahuliku tiksumise juurde! Aga ei, mõlemal juhtumil on suurem taust — Suurbritannia sai aru, et temale pole EL-is olek kuidagi kasulik ja Ameerikas ärkas kogu see maa-ala, mis jääb kitsa idaranniku ja California vahele, ärkas valge Ameerika.
Olgu Trump milline tahes, tema äratas Ameerika, näitas talle, kuidas vananev Euroopa tema turjal liugu laseb ja pani ameeriklased uskuma, et nemad saavad ise jälle otsustajad olla. Olgem ausad, see kaubandussüsteem, mis maailmas käibib ja mida kõik hoolega püsti hoida üritavad, ei meeldi enam kellelegi, aga inertsist peetakse seda ainuõigeks.
On veel üks moment ja see on 1960. aastatel alanud marksistlike revolutsioonide jada, mis andis seksuaalse vabaduse, tõstis pjedestaalile geisuhted, andis igale vähemusele maksimumi õigusi, vallandas kõikelubatavuse, aga solvumise ja õigustenõudmise, ühesõnaga, paiskas segi kõik inim- ja ühiskonnasuhted. See nähtus on arenenud maksimalismini ja muutunud iseenda paroodiaks, kus piiritute vabaduste õhkkonnas on hakatud represseerima neid, kes leiavad, et õigusi on ehk ülearu saanud. Maailm hakkab jõudma moraalsesse kaosesse.
Viimase momendina võiks vaadelda Venemaa ja Lääne suhteid, millest kumab juba läbi mõlemapoolne soov neid parandada — seda teeb nii USA president Donald Trump kui ka Merkeli-Saksamaa. Eestile on see päris tugev paanikakoht, sest suurriikide kokkulepped sünnivad sageli väikeriikide arvelt ning Molotov-Ribbentropi pakti ja Jalta konverentsi näol on meil kogemus juba olemas.
Samas aga on selge, et Lääs ei taha Venemaad enam vaenlasena pildis hoida. Ameerika on väsinud oma kuludega Euroopat kaitsmast, too aga ei taha kuidagi ise kaitsekuludesse panustada, seda enam, et neil lähevad nüüd tohutud rahad immigrantide poputamisele ja neist tulenevate ohtude tõttu ka turvalisuse tagamisele.
Venemaa aga ei kavatsegi muutuda — sealne ühiskond on liiga läbi imbunud riigitruudusest ja ühiskondlike huvide eelistamisest, et nad ei hakka tõenäoliselt kunagi aktsepteerima Lääne üksikisiku õigustele rajatud ühiskonnakorraldust, mis tooks kaasa geide ja teiste vähemuste ning multikultuursuse tohutu surve. Venelased on selleks liiga Vene-kesksed, et lasta sellistel nähtustel ühiskonda lammutama asuda. Nad ei taha ka oma loodusrikkusi “Lääne kapitalistide” käsutada anda. Venemaa võib Läänega suheldes kaevikutesse jäädagi, nemad on sellise vastasseisuga, kus kõik on nende vastu, juba harjunud.
Lääs paraku ei saa ega taha enam Venemaa hirmus elada, see on neile juba liiga kurnav, pealegi on neil ka halvenevas majandusolukorras silme ees terendamas ääretu Vene turg ja idanaabri piiritud loodusrikkused. Trumpi kohtumine Putiniga, Saksamaa flirtimine Kremliga ja paljud teised märgid näitavad, et ka Venemaa tõrjumine on läbikukkunud projekt. Sõjaliselt pole Venemaad võimalik purustada, “pehmot” ja selgrootut Lääne demokraatiat venelased ei taha, seega jääb üle vaid võimalus nendega taas võrdsetena suhtlema hakata, millega Trump ka alguse tegi.
Rahvusvahelistes suhetes on palju asju, mis said Teise maailmasõja järel paika pandud, kuid mis praegu enam ei toimi. Maailm vajab põhjalikke muutusi, mitte kosmeetilist silmamoondamist, ja üks kindel tee on naasmine konservatiivsete väärtuste juurde. Kõik need, kes üritavad Lääne-Euroopale omast ühiskonda alles hoida, on tagurlased, kes ei taha tunnistada ühe ajalooetapi lõppu. Kahjuks on paljude Lääne-Euroopa liidrite kivistunud kambas ka Eesti endiste ja praeguste võimuparteide poliitikud, kes haakisid ennast Saksamaa sappa juba 1990. aastatel ega suuda sellest kuidagi lahti lasta.
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti ja nägemust.