Tavaliselt olen mina see, kes küsimusi esitab. Seekord esitas küsimusi hoopis Maaleht ja nüüd on sellest ka lugu ilmunud. Päris kummaline on tagasi mõelda, kust kõik alguse sai. Aastate eest tahtsin lihtsalt aru saada, mis meie Põhja-Pärnumaa metsadesse kavandatakse ning mis saab siinsetest inimestest ja loodusest. Ei osanud ma siis aimata, et see viib mind aastateks tuuleenergeetika teemadesse, mööda Eestit ringi sõitma ja lõpuks isegi Maalehe veergudele.
Ühest küsimusest sai järgmine, dokumente kogunes aina juurde ning üsna märkamatult tuli hakata endale selgeks tegema planeerimist, keskkonnauuringuid, energeetikat, seadusi ja veel tervet hulka valdkondi, millega ma varem kuigi palju kokku ei puutunud. Vahel tundub, et nende aastatega on saanud läbi teha mitu iseseisvat õppekava.
Kõige rohkem on mind selle kõige juures hämmastanud, kui palju peab tavaline inimene ise tööd tegema, et oma kodukohta puudutavatest otsustest aru saada ja nende tegemisel üldse kaasa rääkida. Ning kui keeruline võib vahel olla saada üsna lihtsatele küsimustele selgeid vastuseid.
Räägime palju rohepöördest, puhtast energiast ja looduse hoidmisest. Aga mida rohkem olen nendesse teemadesse süvenenud, seda enam olen hakanud küsima, miks kipuvad suurte ja ilusate eesmärkide kõrval nii sageli tagaplaanile jääma needsamad metsad, loodus ja inimesed, kelle heaolu nimel kõike justkui tehakse.
Tänaseks on ühest kodukoha murest kasvanud tegevus üle Eesti. Olen kohtunud väga paljude inimestega, näinud erinevate omavalitsuste tegemisi ja jõudnud ka ise vallavolikokku. Otsustamise poolt näeb sealt mõnevõrra teise nurga alt, kuid küsimused ja põhimõtted, mis mind selle teema juurde tõid, on jäänud samaks.
Ma ei plaaninud kunagi hakata tuuleenergeetikaga nii põhjalikult tegelema. Aga kui oled kord hakanud asjadesse süvenema ja näed, kui palju on vastuseta küsimusi, siis ei oska enam lihtsalt õlgu kehitada ja kõrvale astuda.
Sellest teekonnast ning veidi ka minust endast Maaleht seekord kirjutaski.
Maarja Maranik, EKRE
Vaata lisaks: