Reedel oli Tõstamaa rahvamaja saal rahvast täis. Põhjuseks Ermistu piirkonda kavandatav tuulepark. Arendaja soovib, et linn alustaks planeeringu koostamist, Pärnu linnavolikogul tuleb nüüd lähikuudel otsustada, kas planeering algatada või mitte.
Õhtu oli üles ehitatud lihtsalt: tutvustati arendussoovi ja räägiti planeerimisest, kuid põhirõhk oli inimeste kuulamisel ning nende küsimustele vastamisel. Kui paluti märku anda, kes Ermistu tuuleparki ei soovi, tõusid peaaegu kõik käed.
Kõige enam jäi minu jaoks aga kõlama inimese küsimus, mille mõte oli lihtne: 𝐦𝐢𝐤𝐬 𝐦𝐞 𝐣ä𝐥𝐥𝐞 𝐬𝐢𝐢𝐧 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐞, 𝐤𝐮𝐢 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐞 𝐨𝐦𝐚 „𝐞𝐢“ 𝐣𝐮𝐛𝐚 ö𝐞𝐥𝐧𝐮𝐝?
Sellel küsimusel on menetluslik vastus. Arendajal on õigus esitada planeeringu algatamise taotlus. Omavalitsusel tuleb taotlust hinnata, kaaluda erinevaid huve ja teha põhjendatud otsus. Taotluse menetlemine ei tähenda kohustust planeering algatada. Inimeste varem väljendatud vastuseis ei võta aga arendajalt õigust taotlust muuta või hiljem uus algatamistaotlus esitada.
Paberil on kõik loogiline, kuid kohaliku jaoks tähendab see, et oma koduümbruse tulevikuga tuleb jälle tegelema hakata. Uuesti materjalidesse süveneda, toimuvat jälgida ning vajaduse korral oma seisukohti kaitsta. Dokumentidel võivad olla uued kuupäevad, muudetud piirjooned ja täiendatud selgitused. Inimese jaoks on kõne all ikka seesama kodu, kuhu on pandud aastatepikkune töö, mälestused ja tulevikuplaanid.
Ajapikku inimesed väsivad, kuid 𝐯ä𝐬𝐢𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐞𝐢 𝐭ä𝐡𝐞𝐧𝐝𝐚 𝐧õ𝐮𝐬𝐨𝐥𝐞𝐤𝐮𝐭.
Riik samal ajal soosib tuuleenergia arendamist ja otsib võimalusi selle kiirendamiseks. Üks näide on kavandatav tuulehoo preemia. Arendajale annab see poliitika signaali, et valdkonda tasub investeerida ja uusi arendusvõimalusi otsida. Kohalike inimeste vastuseisu põhjused aga iseenesest ei kao.
Nii on kõigil keeruline. Arendaja kulutab aega ja raha projektile, mille tulevik on ebakindel. Omavalitsus peab otsustama olukorras, kus „ei“ võib tuua kohtuvaidluse arendajaga ja „jah“ kohalike inimestega. Elanikud elavad aastaid teadmatuses, milliseks nende koduümbrus lõpuks kujuneb. Õigus oma huve kaitsta on kõigil, kuid selleks kuluvad aastad, raha ja närvid ning selgus ei pruugi saabuda ka pärast otsuse tegemist.
Olen tuuleplaneeringutega mõnda aega tegelenud nii omavalitsuses kui ka kodanikualgatuse korras ning teema puudutab ka minu koduümbrust.
Praegune nõiaring on suuresti riigi vastuolulise poliitika ja kehvasti tehtud töö tagajärg. Arendustele antakse hoogu, kuid vastuolud riigi eesmärkide ja kohaliku elu vahel jäetakse omavalitsuste, arendajate ning inimeste lahendada.
Pelk rahakülv tuuleenergiasse ei taga kiiremat menetlust ega paremaid otsuseid. Arendushuvi saab rahaga ergutada, kuid sellest üksi ei teki juurde sobivaid asukohti, kohalike inimeste usaldust ega lahendust vastandlikele huvidele.
Selles küsimuses on vaja teistsugust juhtimist ja valmisolekut seniseid valikuid muuta. Tuulearendustele hoogu andes peab riik võtma vastutuse ka selle eest, millise koormuse kujundatud süsteem inimestele ja omavalitsustele paneb.
Seni, kuni samadele lahendamata vastuoludele vastatakse peamiselt uute toetuste, preemiate ja stiimulitega, jääb kõlama seesama küsimus, mida Tõstamaa rahvamajas küsiti:
𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐦𝐞 𝐣ä𝐥𝐥𝐞 𝐬𝐢𝐢𝐧 𝐨𝐥𝐞𝐦𝐞?
Maarja Maranik
Lisatud MTÜ Looduse ja Inimeste Eest kommentaar.
𝐓õ𝐬𝐭𝐚𝐦𝐚𝐚𝐥 𝐭õ𝐮𝐬𝐢𝐬 𝐤ä𝐭𝐞𝐦𝐞𝐫𝐢 – 𝐤𝐚𝐥𝐣𝐮𝐤𝐢𝐧𝐝𝐞𝐥 „𝐄𝐈“ 𝐭𝐮𝐮𝐥𝐞𝐩𝐚𝐫𝐠𝐢𝐥𝐞 𝐄𝐫𝐦𝐢𝐬𝐭𝐮𝐬
Eile õhtul kogunesid oma kodukohta kaitsvad kohalikud Tõstamaa Rahvamajja – suurusjärgus 150 inimest. Nad tulid kohale, et näidata oma meelsust ja öelda, et rahva arvamus loeb. Rahulikult, kindlameelselt, ilma igasuguse kisa ja kärata.
Tuleb tunnistada, et kohapealne meeleolu oli ülev ja vaatepilt võimas. Ainsad, kes head õhkkonda ei nautinud, olid arendajad, kelle näod muutusid koosoleku edenedes üha mornimaks, sest ka Pärnu linn seisis vankumatult oma rahva selja taga.
Aeg näitab, kas tuuleettevõtjad said sõnumist aru või pöörduvad nad pelgalt kiusu pärast ikkagi kohtusse – nagu jonnivad lapsed.