Sattusin vaatama hiljuti videot, mis rääkis rändest – inimrändest. Videos esitati intrigeeriv küsimus: kui riigipiirid ei ole olulised, siis miks need küll igal riigil on? Miks on olemas passid ja viisad? Küsimus on pealtnäha naiivne, aga just seepärast hea. Piirist räägime tavaliselt siis, kui midagi on juhtunud: sõda, kriis, põgenikelaine. Harva tekib küsimus, mis rolli täidab piir igapäevaselt.
Mõte jäi kummitama, sest see seondub sisserändega ja immigratsioonist on saanud teema, kus justkui tuleb valida pool: kas oled poolt või vastu. Mulle ei meeldi polariseerimine ühegi teema puhul, sest maailm ei ole must-valge. Ja „poolt või vastu“ ei ütle veel midagi selle kohta, mis päriselt loeb: kes otsustab ja millal?
Sellele vastabki piir. Piir ei tähenda, et uks on lukus. Piir tähendab, et uksel on lukk ja võti on majarahva käes. See on ainus koht, kus riik saab öelda, kes tuleb, kui palju tuleb ja mis tingimustel tuleb, ning öelda seda enne, mitte pärast.
Et piiri on vaja, selles ei kahtle ilmselt keegi. Eesti valitsus hoiab idapiiri piiripunkte öösiti kinni, nüüd juba tähtajatult, ja keegi ei pea seda kummaliseks.
Miks on „enne“ nii tähtis? Seda on meile õpetanud ajalugu.
Šveitsi majandus toetus 1960. aastatel poolele miljonile itaallasele, kes töötasid ehitustel, vabrikutes ja teeninduses. Riigi eesmärk oli lihtne: võõrtööline teeb töö ära ja sõidab koju. Nii ei läinud. Kirjanik Max Frisch võttis selle 1965. aastal kokku lausega, mida tsiteeritakse tänaseni: kutsuti tööjõudu, aga tulid inimesed. Inimesel on pere, lapsed, keel, usk ja kombed. Ta ei lähe koju siis, kui töö otsa saab. Ja miks peakski?
Eesti teab sama lugu karmimal kujul, sest meilt ei küsitud üldse. 1934. aasta rahvaloendus registreeris Eestis 88 protsenti eestlasi, 1989. aasta oma 61,5. Otsustas Moskva. Tulijad ise ei olnud selles süüdi, aga tagajärgedega tegeleme siiani: venekeelsed koolid hakkasid eesti keelele üle minema alles 2024. aasta sügisel, 33 aastat pärast iseseisvuse taastamist. Lõimumine on põlvkondade töö.
Šveits otsustas ise, Eesti eest otsustas keegi teine. Ometi on mõlemas loos sama muster: sisserändest võidavad ühed ja kohe, selle eest maksavad teised ja palju hiljem. Ettevõte saab töötaja, keda tal vaja on, ja riik saab tema palgalt maksud. Kulu tuleb aastaid hiljem ja hoopis mujal: lasteaias, kus on vaja kohta, koolis, kus on vaja keeleõpetajat, ja omavalitsuse eelarves, kuhu need kulud lõpuks jõuavad. Ettevõte teeb oma arvestuse täna. Koolikohta otsib vald mitme aasta pärast.
Kõike ei saa aga rahas mõõta. Iga inimene toob kaasa oma usu, kombed ja arusaama sellest, kuidas elatakse. Loeb see, kui palju inimesi tuleb ja mis aja jooksul. Üksikud tulijad õpivad keele ära ja harjuvad siinse eluga, sest teisiti ei saa. Kui tulijaid on korraga palju, pole seda enam vaja: tekib hoopis teine kultuuriruum, kus saab elada aastakümneid nii, et kohalike tavadega kokku ei puutugi.
Neid ajaloolisi näiteid on mõistlik meeles pidada ja õppust võtta. Riigikogu otsustas kevadel koalitsiooni häältega, et tuleval aastal võib senise piirarvu kõrval tuua tööstusesse, veondusse ja laondusse veel umbes 2600 töötajat aastas, palgaga alates 80 protsendist Eesti keskmisest. Ettevõtja vaatest on see mõistetav, riigi vaatest samuti – arvestatud on 14–27 miljonit eurot lisamaksutulu aastas. Kokku loeti ka lapsed: töötajatega tuleb seletuskirja järgi kuni 1500 pereliiget, neist üle 800 lapse. Ja kelle kanda jääb lasteaiakoht? 99,8 protsendi ulatuses omavalitsuse. Laste keeleõpe samuti.
Ja nüüd olemegi olukorras, kus tehe on tehtud, aga arve saadetakse vallale – pikemat plaani ei vaata jälle keegi. Otsustatakse ainult tööturu ja hetkevajaduse põhjal. Ja siit tulebki välja, mis on piiri mõte tavalisel päeval, mitte ainult kriisiolukorras. Kriisis on piiri lihtne kasutada: paned kinni. Raskem on ette mõelda ja analüüsida, kas ja kui palju inimesi suudame vastu võtta nii, et nad meie keele ja eluga kokku kasvavad. Iga taoline otsus peaks algama küsimusest, milline omavalitsus selle kulu kannab ja mille arvelt. Kuni sellele vastust ei ole, ei ole alust ka uusi erisusi luua.
Riik, kes kasutab piiri ainult hädaolukorras, avastab oma otsuse tagajärjed alles siis, kui need on juba käes. Piiri saab kinni panna ühe ööga. Keelt, koolikohti ja ühist kultuuriruumi ühe ööga ei saa aga mitte kuidagi.
Maarja Maranik,
EKRE kandidaat Riigikogu valimistel Pärnumaal