17.04.2023
Maarja Vaino
Inimesed on küsinud, mida ma arvan käimasolevast Smuuli-draamast. Iseenesest on tegemist kolme erineva teemaga, mis kõik on omavahel segamini aetud ja seetõttu näib vaidlus lõputuna.
Esimene teema
Kas Eesti Kirjanike Liidu (EKL) üldkoosolekul peaks olema punkt, millega hääletatakse Smuuli bareljeefi mahavõtmise poolt/vastu. EKL eestseisus otsustas algselt, et vaatamata listis puhkenud diskussioonile ei ole teema oluline ega vaja üldkogul arutamist. Kuna sellele järgnes veel rohkem kirju listis, otsustati see punkt üldkogu päevakirja lisada. See “nimekiri”, mida juba tahetakse häbiposti naelutada kui “mahavõtjaid”, on nende inimeste nimekiri, kes pooldasid kogu temaatika arutamist üldkogul. Nii et ajakirjandus alustas kohe vale jalaga paanika kütmist.
Teine teema
Kas Juhan Smuuli bareljeef peaks olema Eesti Kirjanike Liidu esindushoone seinal kui liidu esindusfiguur? Seoses Ukraina sõja ning seal toimuvate julmustega on eestlaste haavad ka jälle lahti rebitud, seda enam, et neid haavu pole kunagi õieti saadud ravidagi – kohe pärast taasiseseisvumist pidime EL-i ja NATOsse pääsemiseks hakkama oma “vene vähemuse” õiguste pärast muretsema ning eestlased moonutati okupeeritutest ise peaaegu et okupantideks, “estoniseerijateks”. Nii ei ole me õieti kunagi saanud rahulikult analüüsida seda, mis okupatsioon meiega tegi – ja see lööb ka praeguses vaidluses välja.
Bareljeefi puhul on küsimus selles, kas EKL-i kui institutsiooni avalikus ruumis esile tõstetud käilakujuks sobib aktiivselt nõukogude režiimi teenistuses olnud isik. Siiani võis bareljeefi käsitleda nõukogude aja pärandina, mis on mõneti paratamatu, natuke museaalne ja tuhmunud. Pärast võimalikku poolt hääletamist annaks kirjanike liit ajaloolisele pärandile aga värske stardi. See pole siis mitte ainult kunagise kompartei, vaid meie enda tänane otsus, et liidu maja ehib Stalini (ja Lenini) preemia laureaat. Ja lisaküsimus, mis tekib, on selline: kui keegi kirjutaks praegu “Poeemi Putinile”, kas tema bareljeef võiks 50 aasta pärast olla Ukraina Kirjanike Liidu peaukse kõrval? Sest oli muhe ja omamoodi andekas mees.
Kolmas teema
Smuuli looming. See on kurb, et bareljeefi küsimus libiseb peaaegu kohe üle kurtmiseks, et Juhan Smuuli loomingut tahetakse tühistada. See ei ole aga üldse teemaks ning selle väitmine on eksitav kas rumalusest või pahatahtlikkusest. Smuul kuulub eesti kirjanduslukku ja miski tema olekut seal ei ohusta. Ta on eesti nõukogudeaegse kirjanduse osa ning kuniks on vähegi lugejaid, seniks on ka Smuuli paremate teoste saatus muretu! Uurijaid on Smuulil samuti, nii et paanika teemal, et keegi tahab Smuuli keelatud kirjanduse kappi panna, on ikka täiesti meelevaldne. Või Smuuli enda sõnadega: hullumaja!
Aastal 2023 elame kaasa ukrainlastele ning mõistame hukka Venemaa kuriteod Ukrainas; teiselt poolt tahaksime hirmsasti silmad kinni pigistada meie enda ajaloo ees, kus on toimunud täpselt samad kuriteod. Andres Mustonen jäi tööta pärast seda, kui osales mõtlematult Venemaal kontserdil. Kuulumata kuritegelikku parteisse, ülistamata kuritegelikku ideoloogiat. Teine loojaisik, kes täie teadmisega võttis osa okupatsiooni põlistamisest Eestis, oli veendunud parteilane ja aktiivne ideoloogiatöötaja, osutub olema peamiselt “muhe mees”, ja võib seetõttu anda näo Eesti Kirjanike Liidule 2023.
Ma ei tea, kas selles skisofreenias on võimalik mingit mõistlikku arutelu pidada?
Maarja Vaino, kirjandusteadlane