04.04.2019
Maido Pajo on EKRE kandidaat Euroopa Parlamendi valimistel.
EKRE kandidaat Euroopa Parlamenti Maido Pajo rõhutab, et Euroopa peab rändesurvele senisest märgatavalt jõulisemalt vastu seisma.
“Suure rändekriisi ajal, aastal 2015, valgus erinevaid teid pidi Euroopasse üle miljoni põgeniku. Ainuüksi Saksamaale saabus 800 000 migranti. Neist vähemalt 80 protsenti (ehk 640 000) arvati olevat moslemid. Moslemite koguarvuks Lääne-Euroopas on 2016. aastal loetud ligi 26 miljonit, kuhu ei ole arvatud sadu tuhandeid asüülitaotlejaid. Ekspertide hinnangute kohaselt võib aastaks 2050 moslemite osakaal ulatuda Rootsis ja mõnedes teistes riikides 30%-ini ja isegi rohkem.
Eesti Siseministeeriumi poolt aastal 2017 koostatud riskianalüüsi kohaselt – „rändesurve Euroopale on jätkuvalt suur. Selle peamisteks põhjusteks on sõjad ning majanduslikud probleemid Aafrikas ja Aasias ning ei ole ette näha, et need lähitulevikus laheneksid ja rändesurve Euroopale oluliselt väheneks“.
Rändesurvet suurendab veelgi ÜRO-s on heaks kiidetud Marrakeshi rändelepe, mida Eestis on liberaalide poolt üritatud näidata juriidiliselt mittesiduva raamistikuna. Samas on Brüssel asunud ette valmistama selle leppe ülevõtmist EL õigusesse ning suure tõenäosusega üritatakse see kvalifitseeritud häälteenamust kasutades liikmesriikidele peale suruda. Seda suunda kinnitab ka Euroopa Parlamendi äsjane resolutsioon Aafrika päritolu inimeste õiguste kohta Euroopas.
Tegemist on äärmiselt ohtliku tendentsiga raputada endale tuhka pähe ja panna kõigile tänastele Euroopa rahvastele vastutus eelnevate sajandite jooksul aafriklastele tehtud ülekohtu eest, õigustada massilise sisserände lubamist ning jätta Euroopa uksed maailma tuultele valla.
Meil on vaja teha uues valitavas Euroopa Parlamendis koos teiste riikide rahvuslike jõududega kõik selleks, et peatada Marrakeshi lepingu tagaukse kaudu sissetoomine. Meie ei nõustu mitte mingitel tingimustel selle leppe pealesurumisega EL suveräänsetele liikmesriikidele.
Euroopa põlisrahvad ei ole nõus sellise uue normaalsusega Euroopas, kus jõuluturgudel plahvatavad pommid ning tänavatel voolab süütute inimeste veri.
Austades inimõigusi ei tohi mööda vaadata sellest, et massiline sisseränne on toonud kaasa ja toob ka edaspidi paratamatult kaasa usu- ja kultuurikonflikid, samuti vägivallakuritegude kasvu. Kõike seda üritatakse poliitkorrektse jutuga nimetada „uueks normaalsuseks“.
Samas Prantsusmaa peaminister Valls tunnistas juba aastal 2015, et Prantsusmaa on sõjas terrorismi, pühasõdaluse ja radikaalse islamiga. Nüüdseks on jõutud sõtta ka omaenda rahvaga, kuna kollavestide protestiaktsioonide vastu on tänavatele toodud sõjavägi. Kuigi kollavestide protestide otseseks põhjuseks on elukalliduse kasv ja töökohtade kadumine, siis suures osas on see kõik tulenenud immigrantide massilisest sissevoolust ja miljarditest, mis läheb sellega seotud kulude katteks lihtrahva kui maksumaksjate taskust.
Ka BREXIT-i puhul oli üks põhilisi liikumapanevaid jõude liigne sisseränne ning sellega kaasnenud sotsiaalsete pingete ja rahulolematuse kasv Briti ühiskonnas.
Kõik, kes on lugenud faktidele ja ametlikele dokumentidele tuginevat raamatut „Euroopa kummaline surm“ ja kõik, kes jälgivad poliitkorrektse sõnavahuga ilustamata meediakanaleid, teavad tõde Euroopas kujunenud nn „uue normaalsuse kohta“.
Terrorirünnakud, üldine kuritegevuse kasv, naistevastane vägivald jne. on muutnud Euroopa linnade tänavad ebaturvaliseks.
Turvalisuse kadu on Euroopas alanud hukatuslike tendentside kõige nähtavam väline pilt. Tasahilju on tekkinud nn. no-go tsoonid, terved linnaosad, kuhu riigivõim enam ei ulatu ja kus elatakse islami šariaadi reegleid järgides. Rootsis loetakse selliseid tsoone juba üle viiekümne.
Saksamaal on ehitatud üle 200 mošee, kaasa arvatud 40 megamošeed, kuhu mahub 1000 palvetajat ning nende püstitamine jätkub. Samuti on lugematul hulgal palvesaale ja mitteametlikke mošeesid. Samal ajal alates 2000. aastast on suletud 400 katoliiklikku pühakoda ja enam kui 100 protestantlikku kirikut. Lähiaastatel on kavas sulgeda veel ligi 700 kristlikku pühakoda.
Selliseid tendentse, mis iseloomustavad riigivõimu, samuti kristliku kultuuriruumi taandumist islami ning teiste võõrmõjude ees, võib täheldada väga paljudes ühiskonnaelu valdkondades ning see on äratanud Euroopa põlisrahvastes loomuliku kaitse- ja vastupanutahte.
Brüsseli keskvõimu ning liikmesriikide senini valitsenud liberaalsete parteide saamatus, aga võib-olla ka mugavus ja tahtmatus tõsiasjadele ja Euroopa ees seisvatele ohtudele silma vaadata, on toonud areenile uued poliitilised jõud, kes väljendavad Euroopa põlisrahvaste tahet seista oma huvide ja õiguste eest. EKRE on üks uutest tervetest jõududest Euroopas.
Euroopa Liit vajab koostööd, aga vajab seda koostööd uutel eesmärkidel ja uuel viisil. Praeguste tendentside juures ei ole küsimus enam mitte vähemas kui Euroopa kristliku tsivilisatsiooni päästmises – selles, et Euroopat ei ootaks ees uus Kolmekümneaastane (usu)sõda ja islamiseerumine.