Paar nädalat tagasi tuli riigimeedias kokaiini tarvitamisega “kapist välja“ üks kaasaegne näitleja. Olgu, näitleja on küll tegelikult pigem kompliment võrreldes vana kooli karakternäitlejatega, ent eks inflatsioon pole säästnud ka kultuurisfääri ning noored ju tahavad, et kõigile viied pannakse.
Ootamatu ülestunnistus ei toimunud kuskil eeluurimisvangla eriruumides ega võõrutusraviasutuses, vaid tavalises tsiviilkeskkonnas. Sündmus jättis algusest peale mulje, et maksumaksja raha eest on organiseeritud veel üks PR-kampaania. Sellises moodsas casual formaadis TV-pihtimine, ilma pisarateta, sisulise kahetsuseta, kastmeks peale pisut emotsioone ja arvamusi, a la jah, eks ta ole, ise tegin kümme aastat kokaiini ja nüüd võin siin kogemusepõhiselt öelda, et narko on ikka paha-paha. Seega pigem selline teatud sihtgrupile suunatud kerglane tõsielusaade.
Saates kõlanuga assotseeruvad aga tegelikult ju väga tõsised teemad – narkootikumide kättesaadavus, nende kasutamine ja tolereerimine ühiskonnas, haavatavate sihtgruppide (noored) kaitse, kriminaalsete struktuuride lobi ja reaalne mõjuvõim riigis ning seosed riigistruktuuridega, otsesed ja kaudsed kulud nii finantsilise kui inimressursi näol, kui nimetada olulisemad. Nendest jalutati emotsioonide toel kiiruga mööda.
Peale saate eetrisolekut järgnenud reaktsioonid meedias olid ülekaalukalt leiged-kaastundlikud, isegi positiivsed, et vot ometi üks kangelane, tõeline mees, kes oma murest rääkida julges. Ametlikud instantsid nentisid samuti vaid, et on mehega rääkinud ja kogu moos. Nädalaid hiljem ei olnud kuskil ilmunud lugusid uurivatelt ajakirjanikelt, et politsei on tabanud näitlejat kokaiiniga varustanud narkodiilerid või et testidega on kindlaks tehtud teisigi kokaiiniringi liikmeid. Täielik vaikus.
Isikuid, kes mainisid sotsiaalmeedias midagi narkootikumide kasutamisega seonduvast amoraalsusest ja ebaseaduslikkusest, hakati ülestunnistaja “fännide“ poolt kibekiirelt puritaanideks sildistama. Mina isiklikult olin šokis – mitte kaastundest narkari vastu, vaid seetõttu, et EV-s on nüüdseks langetud sellisele tasemele, kus ühiskond sisuliselt tolereerib illegaalset narkootikumide tarbimist. Veelgi enam, vaadates seda PR-sündmust, tekkis mulje, et tegelikult toimubki seaduslik narkolobi.
Üks ühiskonnas populaarne isik räägib oma väärtegudest pisut nagu apteegiravimi kõrvalmõjudest ning kuna tema priviligeeritud staatus võimaldab teatud andeksandmist, mis tavalisel ühiskonnaliikmel puudub, siis pakub see ka ideaalilähedase võimaluse nihutada “iganenud arusaamu“ meelemürkide kasutamisest ja sellega seotud sanktsioonidest. Kasvatamata jõmpsikas võtab endale õiguseid juurde ja keegi ei kõssa sõnagi.
Kohe meenus, et sama saateformaat oli mõne aja eest “puhtaks pesnud“ ühe parlamendiliikme mainet, kes oma kasulapsest pikema aja jooksul pedofiilse sisuga pilte tegi. Oluline on siinkohal meeles pidada, et tegu ei ole erameediaga, kus iga maksuvõimeline isik võib endale mis iganes teemal eetriaega osta, vaid riikliku ringhäälinguga.
Siit kerkibki üles kaasaegse EV suurim probleem – võimulolijatel ning nendele lojaalsetel indiviididel on ühed õigused samas kui tavakodanike üle mõistetakse kohut teise mõõdupuuga. Selline seis võimaldab valitseval võimuklikil legaliseerida sügavalt ebamoraalseid ja ühiskonda füüsiliselt ähvardavaid käitumismustreid – narkomaania, pedofiilia, homoseksualism. Kuulutada hälbiv käitumine aktepteeritavaks ühiskonnanormiks.
Võimulolijate positsioon lubab levitada meie niigi pisikest rahvust hävitavat propagandat, samas ei vastuta nad ühiskonda tabavate ohtude ega moraalse allakäigu eest. Kujutage ette et mõni tavakodanik või veelgi enam, opositsioonipartei liige teeks meedias omal initsiatiivil samalaadse avalduse või nende kohta imbuks välja pikantseid eraelulisi seiku. Kogu meedia jookseks tormi ja vahutakse, intervjueeritaks lasteaiakaaslasi ja naabreid, ahistataks perekonda ja kolleege, ainult et saaks midagi ruuporist välja lasta. Ei toimuks mingit libauudiste ja valeväidete kontrolli, isikute eraelu puutumatusest rääkimata.
Seda on näidanud ka olukorrad, kus lugu ei ole, aga sulesepad meisterdavad siis midagi fiktiivset. Emissaride puhul valitseb aga vaikus ning kutsutakse rahvast üles konformistlikult kaasa noogutama – ikkagi esimese klassi inimene, küll tema teab, mis teile hea on. Sellise haarde käest peab Eesti rahvas end välja murdma.
Mailis Tulva