24.09.2018
Mait Talu üritusel kõnelemas
Nagu paljud nii ka mina kirusin varasemalt tihti poliitikuid ja nende tehtud otsuseid. Seda nii pere kui tuttavate ringis. Lootsin sisimas, et tuleb keegi ja parandab tehtud lollused. Tasapisi sain aru, et see on rumal lootus, keegi ei tee seda minu eest.
Jah, oli hirm ja olid kahtlused, kas suudan, kas jätkub jõudu, kas minu teadmised ja kogemused on oodatud. EKRE-s öeldi, kõik inimesed kes armastavad vaba ja suveräänset Eestimaad on vajalikud ja oodatud. Kahtlused kadusid ja aasta alguses liitusin EKRE-ga. Erakonnaga, kus on palju töökaid ja tarku Eestimaa tuleviku pärast südantvalutavaid inimesi. Siin osatakse hinnata inimeste elutarkust ja kogemusi.
Öeldakse, et EKRE-s peaaegu polegi teatud, tuntud inimesi. Jah, tõsi. Meie erakonna liikmete pildid ei vaata vastu ajakirja Kroonika lehekülgedel aga uskuge me oleme tublid.
Räägitakse, et EKRE sõnavõtud on liiga otsekohesed. Jah, tõesti neile, kelle kõrvadele meeldib magus valedest küllastunud mesijutt on valus tõde kuulata. Meie räägime asjadest nii nagu asjad on.
Mulle meeldib, et EKRE on erakond, kus ei muudeta päevapealt oma tõekspidamisi ja vaateid elule. Siin ei tehta poliitikat oma ärisõpradest rahastajate huve või Brüsseli kõrgepalgalisi töökohti silmas pidades.
EKRE on erakond, kus juletakse avalikult vastu astuda kõigele sellele, mis meile on võõras ja mis meil on valesti. Mulle meeldib, et erakond on eestlasele omaselt jonnakas ja otsekohene, ega paindu surve käes.
Minu onu sattus peale sõda Austraaliasse. Kui ta Eestit külastas, küsisin temalt, mis on kõige ilusam ja huvitavam siin, Eestis. Ta vastas, et see, et väikesed lapsed räägivad eesti keeles.
Ühendagem oma jõud, et sellel maal ka tulevikus oleks palju lapsi ja kõik nad räägiksid Eesti keeles.