Alver Aria: välismaiseid arenguriikide tudengeid võiks Eestis õpetada nende endi kodumaa tarvis

Majandusõppejõud Alver Aria soovitab välistudengeid küll edasi koolitada, kuid nende oma kodumaa vajadustest lähtudes.

“Eestis võib kohata välismaiseid arenguriikidest pärit üliõpilasi. Nende Eestis õppimist soodustavad faktorid on mitmesugused. Ühelt poolt soovivad noored inimesed saada kaasaegset haridust, mida ei paku nende koduriigi kõrgkoolid. Teisalt on vähenenud Eestist endast pärit üliõpilaste arv ja kõrgkoolid on sunnitud leidma viise tagamaks õppejõudude koormust.

Samas on arenguriikide üliõpilastega probleeme. Mitte alati pole Eesti kõrgkooli astumise motiiviks soov õppida, vaid võimaluste otsimine imbumaks Euroopa Liitu. Need üliõpilased ei võta osa õppetööst, vaid püüavad leida tööd või liiguvad edasi teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Osade üliõpilaskandidaatide tase ei luba neil õppida kõrgkoolis – lähteriikide keskkoolide tase on nõrk, lõputunnistused on võltsitud jne. Õpingud lõpetanud inimesed on omandanud hariduse inglise keeles, eesti keelest ja kultuurist puudub neil arusaam ning nad suunduvad oma teadmistega teistesse riikidesse.

Seetõttu on kostnud üleskutseid lõpetada üldse arenguriikide üliõpilaste koolitamine. Osa kõrgkoole on seadnud eesmärgiks eesti keele kursuste korraldamise, vähemalt algtasemel.

Ettevõtjad vaidlevad arenguriikidest pärit üliõpilaste koolitamise lõpetamisele vastu ja näevad võimalikes lõpetajates allikat tööjõupuuduse vähendamiseks vähemalt töökohtades, kus tööalane suhtluskeel on inglise keel.

Võib-olla tuleks tekkinud situatsioonile vaadata aga hoopis teisest aspektist. Inimesed püüdlevad Euroopa Liitu õppima ja elama nii kohalike konfliktide kui ka vaesuse tõttu. Konfliktid ja vaesus arenguriikides on tingitud eelkõige kohalike vähestest teadmistest ja oskustest.

Majandusteoorias on jõutud seisukohale, et riikide arenguid ei mõjuta niivõrd kapitaliinvesteeringud, kuivõrd kohapealne inimkapital. Kui kohalik on harimatu, siis pole võimalik tehast ehitada või siis ehitatakse tehas kõige lihtsama töö jaoks.

Kui Euroopa, sealhulgas Eesti ettevõtjad, soovivad Euroopasse õppima tulnud tudengid endale jätta, siis arenguriigid jäävadki vaesteks. Seega soov haarata endale arenguriikidest pärit lõpetajad on arenguriikide rahva suhtes sügavalt ebaeetiline. Sama ebaeetilisus kehtib soovi kohta valida põgenikest välja endale haritud oskustöötajad – kes siis Aafrika ja Lähis-Ida majandust üles ehitama jääb? Meie abiorganisatsioonide jutt kohaliku käsitöö arendamisest ja kitsede saatmisest – samal ajal arenguriikide spetsialiste ära võttes – näitab vahetuse ebavõrdsust.

Siit edasi minnes võiks teha järgmised ettepanekud. Esiteks – kõrgkoolid võiks arenguriikide üliõpilasi edasi õpetada, kuid spetsiaalsete arenguriikidele kohandatud programmide järgi. See nõuaks muidugi kohapealsete olukordade tundmaõppimist ja õppeprogrammide ümberkujundamist.

Õppeprogrammide ümberkujundamist nõuab asjaolu, et meil õpetatav on Lääne ühiskonna keskne, ei arvesta kohalikke kultuurilisi (eelkõige religioosseid) iseärasusi. Näiteks äri tegemine islami riikides nõuab islami majandusteooria tundmist – piirangud tehingutele, tarbimispiirangud jne. Islami pedagoogikal on omad piirangud ja meetodid.

Eestis on paljudel erialadel haridus suunatud palgatöölise loomisele – arenguriigis võib inseneril olla vajalik äri loomise koolitus, õpetajal kooli loomise ja haldamise kogemus jne. Saades ainult läänelikku haridust, võib lõpetanu avastada, et teadmiste rakendamine tema koduriigis on raskendatud ja lihtsam on jääda Euroopasse.

Muidugi on seejuures arutelu aineseks vastuvõetavate üliõpilaste arv ning riik, kust üliõpilasi soovitakse. Tudengikandidaatidega tuleks sõlmida lepingud, mis tagavad nende tagasipöördumise ja teatava aja koduriigis töötamise.

Siin õppivad arenguriikide tudengid võiks õppeprogrammi ühe osana viia kokku kohalike ettevõtjatega, kelle juures nad saaks olla praktikal. Eesmärgiks oleks tagasipöördumisel Eesti ettevõtjate ja investorite esindamine – ettevõtjad saaksid toetada ja osaleda tagasipöördunud isikute koduriigis loodavates ärides. Ühtlasi saaks Eesti riik endale arenguriikides sõprade kogukonna, kes võiks toetada ka riiklikke poliitilisi püüdlusi.

Sellise uue lähenemise arenguriikidest pärit üliõpilaste õpetamisel  võiks vormistada arenguabina ja kasutada seni mõnikord ebamõistlikult kasutatud arenguabi rahasid Eesti ühiskonnale soodsamalt.

Millised oleksid rahalised kulutused sellise programmi loomiseks. Esiteks peaks olema muidugi koordineeriv isik. Isiklikult arvan, et järjekordse suure bürokraatliku raha jagava ametiasutuse loomine on raha raiskamine. Koordineeriv isik peaks olema huvitatud pooli kokku viiv ja nõuandev, seega piisab ühest isikust. Tema volituste ulatus ja tema ametinimetus oleks juba edasiste arutluste aines. Mitte mingil juhul ei tohiks luua asutust, mis hakkab produtseerima uusi formulare, kehtestama riiklikke norme ettevõtjatele ja õppeasutustele, küsima kohustuslikku uut aruandlust jne.

Programmimuutuse aluseks peaks olema olemasoleva struktuuri ja oskuste parem ärakasutamine ning koostöö. Koolide õppeprogrammide kaasajastamine ja üliõpilaste valik on niikuinii kõrgkoolide ülesanne, millega nad juba tegelevad. Arenguriikide vajaduste tundmaõppimiseks võiks kasutada kõrgkoolide juures olevaid Aasia keskusi, Eesti Akadeemilist Orientaalseltsi jne. – paludes ainult uuringute fookust täpsustada.

Kuna teadlased on huvitatud publikatsioonide avaldamisest, siis võiks riik pakkuda uurimistulemuste publitseerimise finantseerimist – kogumike piiratud mahus avaldamiskulud on suhteliselt tühised. Ettevõtjad võivad aidata rahadest, mis on seni läinud sihtturgude uurimiseks ning sinna imbumiseks – uurimistööd saavad teha nüüd arenguriikidest pärit üliõpilased oma lõputöödes, muidugi ettevõtjate soove arvestades ning osaliselt ettevõtjate juhendamisel.

Muidugi on vajalikud rahalised arvutused – programmimuutuse kulud võivad olla ikkagi küllalt suured ja idee rakendamine võrreldes tuludega ei tasu end ära. Ka võivad arenguriikide tudengid ikkagi mitte soovida tagasi pöörduda ja valivad Euroopa Liidu ning nende jälitamine korrale kutsumiseks on liiga keeruline ja Eesti mainet kahjustav.

Kahtlemata võib suunamuutus õpetamisel takerduda üsna mitmesugustel põhjustel. Võib-olla on mõistlik eespool räägitut rakendada osaliselt. Mingid probleemid ja riskid on käesoleva artikliga kindlasti katmata. Kuid arenguriikidest pärit üliõpilaste õpetamisest või mitteõpetamisest rääkides võiks ka selline suunamuutus olla siiski üldisema arutluse aineseks.”