12.10.2020
Me saadame endiselt osa puidust töötlemata kateldesse.
“Lõppenud nädal tõi taas rohkesti teateid raskustest eeskätt teenindussektorist – abita ei tulevat toime. Üks asi võiks olla selge – koroona ja ühiskondlik reaktsioon sellele tõi kaasa kriisi mitte ainult majanduses, vaid ühiskonnas laiemalt, küsimuse all on ei rohkem ega vähem kui süsteemi kui sellise toimimine. Millegipärast on meil majandus juba ammu muutunud ühiskonna sünonüümiks, see pole mitte ainult vale, vaid suisa eksitav.
Keegi pole kas tahtnud või julgenud välja öelda seda, et liberalismi lippude lehvides on likvideeritud efektiivne ja tehnoloogiat eeldav tootmine kui selline – reaalmajandus.
Numbritega hiilatakse ja neid armastatakse, kuid seni, kuni meie statistika ei tee vahet ekspordil ja re-ekspordil, transiidirida kui selline puudub üldse – sellisel juhul kiideldakse sageli olematute saavutustega.
Bilderbergide klubi stammliige Matti Apunen ütles paari aasta taguses intervjuus otse, et kõige alus on „teknologia, teknologia, teknologia…“. See ei tähenda (muidugi ei välista) äpinduse ja idunduse tähtsusetust, kuid meie oleme saanud just viimased kaks, millede reaalne panus kajastub üksikute inimeste pangakontodel.
Apuneni esimene küsimus oli – „…näidake mulle produkti ja mida sellega teha saab!“ Olla moodne, progressiivne ja elatuda vaid mingi kohaliku või Euroopast saadava toetuse ootuses (vahel isegi saada) ei asenda iialgi reaalset tootmist.
Kui kogu ühiskond mingi uue idu või äpi ootuses (ime!) kõik muu ära unustab, on lood räbalad. Boltvolt võiks koka või pagari puudumisel oma rohelise kastiga tühjalt ringi vurada ükskõik kui palju! Meil on, tõsi küll, mingi tootmine säilinud, kuid kellele kuuluvad need ettevõtted? Omanik on paraku kuskil mujal, kellele kuulub suur osa siinset põllumaad ja metsi?! Omanikku tuleb taas laiast maailmast otsima hakata!
Oleme isegi kuidagi suureliselt soomlastesse hakanud suhtuma, kuid sealmaal töötab paraku suur osa meie kaasmaalastest, kes idu ja äpi maailma ei sobi. Nuta või naera, soomlastel on OMA voimiks, nad ei raiu palki hakkepuiduks, neil on tööstus ja maa, mis kuulub neile.
Väike rehkendus – Nokia on viimastel aastatel üsna metsikult rappida saanud, kuid firma on kapitaliseerituna väärt ca 21 miljardit. Seal on ametis 1100 inimest… See on efektiivsus, läbimõeldud tegutsemine ja – professionaalsed, pühendunud juhid.
Pange siia kõrvale meie riigi aasta eelarve ja hakkab imelik. Iga teine kruiisilaev maailmas on millegipärast tehtud Raumas või Wärtsilas ja põlisrahvale on garanteeritud suured privileegid.
Selge on see, et ilma tõelise, kõrgtehnoloogial baseeruva kodumaise reaalse tööstuseta müüme oma keha edasi, lisaks tegelema maksude korjamisega ja selle pisku ümberjagamisega. Aga – see algab suhtumisest ja usust, et suudame ning ükskord ometi aitab igavese alltöövõtja staatusest.
Metsast on viimasel ajal palju juttu olnud, loomulik on see, et ühel metsasel riigil on metsal baseeruv tööstus ja see ei tähenda seda, et 30 cm diameetriga ilus ja terve palk läheb hakkeks, isegi neid palke katlamajja vedavatel autojuhtidel on üsna kurb seda jama vaadates, kuid see on kuulutatud ju „ökoks“ ja sellele makstakse peale…“
Andres Raid, ajakirjanik
