06.01.2022
Argo Luude
Kaja Kallas ütleb Postimehes: “Tahan rõhutada, et 50 protsendil on fikseeritud hinnaga lepingud. Neil ei ole muret madalate hindadega ega ka tippudega. Ka praegu ka elektrienergia tootjad pakuvad neid fikseeritud hinnaga lepinguid. Soomes on börsihinnaga lepinguid 10 protsenti. Me loome võimalusi, et tagada stabiilsemaid energiahindu.”
Peaminister vaid petab ennast. Fikseeritud hind pole mingi imerohi, ehk siis pole olemas energiaettevõtet, mis pakuks fikseeritud elektrihinda nii, et ise ostab selle elektri oluliselt kallimalt. On selge, et pikemas perspektiivis tuleb fikseeritud hind igal juhul kallim, sest lisaks börsihinnale tuleb kinni maksta ka müüjate risk.
Aga PM jooksis lati alt läbi, sest pole vaja arutada millised lepingud kellelgi on, vaid tõdeda, et börs ja rohepööre ja mitu sellist utoopilist asja lihtsalt ei sobi kokku.
Eestil on võimekus toota elektrit kogu riigile vastuvõetava hinnaga ja see on vaid poliitilise tahte küsimus, kas seda teeme või mitte.
Minu elektriarve detsembri kuu eest on 760 eurot, siia lisandub siis veel võrgutasu, mis tuleb ka sinna kuhugi 100 euro kanti, nii et kokku siis kuhugi 900 euro juurde. On see normaalne? Muidugi mitte!
Meile räägitakse, et elektrimüügis valitseb turumajandus. Tegelikkuses mingit turumajandust selles segmendis ei ole, kuna riikide vahel pole piisavalt ühendusi, et elekter jõuaks vajalikus mahus ühest riigist teise.
Teiseks pannakse elektribörsil hind lukku viimasena müüma pääsenud müüja hinna pealt. Ehk kui näiteks mingi tunni vajadus on 100 MW ja pakkumised tulevad nii, et tuulemehed küsivad 15 eurot MW eest ja pakuvad 50MW, päiksemehed küsivad 30 eurot MW eest ja pakuvad 40MW ning lõpuks gaasimees küsib 500 eurot MW eest ja pakub 10MW, siis pakutud 100MW hinnaks kujunebki 500 eurot, kusjuures 500 eurot saavad ka nii tuule- kui päikesemehed!
Antud juhul kujuneks elektri kaalutud keskmiseks hinnaks võib-olla kusagil 50 eurot MW, aga kuna see nn “vaba” turg on kokku leppinud sellise veidra hinnastamise, siis näemegi seda absurdi mida me näeme.
Kunagi üks poliitik ütles mulle prügihinnast rääkides, et kommunaalkulud ei tohi viia majapidamist pankrotti. Prügihind ei vii kedagi pankrotti, aga see, mis sünnib elektri hinnaga, on ilmselgelt ebanormaalne. Eriti ebanormaalseks teeb asja see, et valitsus saaks olukorda kiiresti paranda kui Eesti lahkuks elektribörsilt ja CO2 kvoodikabandusest. Elektri hind oleks siis stabiilselt 30-50 eurot MW. Ja kõige kurioossem asja juures on, et keskkonna jaoks pole üldse vahet, kas Eesti osaleb selles nn “rohesüsteemis” või mitte, sest mõlemal juhul töötavad meie põlevkivijaamad täispööretel!”
Argo Luude, ettevõtja