Ats Miller: digiajastu tsiviilkaitse 9 – ebainimlikustumine

Majandus,
- Updated
©Erakogu
Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller jätkab digimaailma telgitaguste kirjeldamist.

“Nii, nagu „tavalise” tsiviilkaitse puhul ei keskenduta mitte niivõrd pommi tehnilistele detailidele kui sellele, mida see inimestega teeb, tuleb ka digitaalse tsiviilkaitse kontekstis rääkida mitte niivõrd arvutitest-pihunühvlitest, vaid kõigest sellest, mida see kaasa toob. Ja just selles võtmes tuleb endale tõsiselt näkku vaadata, miks näiteks üks Suurbritannia kõrge ametnik hüüatas pärast meie e-riigiga tutvumist: „Te toote Hiinat Euroopasse!”

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ehk kas me lisaks kõigele muule ei lammuta tölbilt süüdimatu õhinaga põhilisi inimvabadusi? Kas me ei loo totaalset jälgimisriiki, kus suvalisel ametnikul ja igal vähegi kompetentsel häkkeril on sinu kohta võtta väga palju materjali, mille nägemine mitte kuidagi tema asi ei peaks olema?

Kas me ei hakka ise, vabatahtlikult muutma tõeks anekdooti: „Kuulge, neid mõtteid esitasin ma privaatses vestluses!” Vastus: „Mis privaatsusest te siin räägite! Seda lugesid kaitsepolitsei, maksuameti ja viie erineva politseiosakonna ametnikud!”

Kas te teate, et Siseministeeriumi haldusalal töötab paljude miljonite eest tarkvara, mille ainus ülesanne on jälgida kõike võrgus toimuvat? Et jälgitakse teatud isikuid, käitumismustreid ja võtmesõnu ja tavalist jälitustegevust puudutavad seadused selle kohta, keda ja kuidas, ei ulatu üldse kuigi hästi seda valdkonda katma.

Selle kõige taustal tundub pehmelt öeldes lollakas või otseselt Eesti-vaenulik presidendi otsus mitte kuulutada välja seadust, mis annab sõjaväele õiguse vastuluureks. Et okei on rahvast jälitada, et keegi midagi rassistlikku või homofoobset ei ütleks, aga riiki kaitsta – ei, see ei lähe mitte…

Elusad robotid

Kes meist ei oleks poes, pangakontoris või ametiasutuses läbitungimatu nõmedusega kokku puutudes pahandanud klienditeenindaja peale? Jah, see on mõttetu, teatud nurga alt kasvatamatu, kuid jättes tagasiside andmata kaotame üldse võimaluse, et miski paraneks. Ja kui teenindaja ütleb, et tema pole ju süüdi, tunnistan, ei ole suutnud teinekord jätta välja ütlemata: „Nojah, dresseeritud pärdik ei ole kunagi milleski süüdi…”

Kõigepealt, inimesena ma vabandan kõigi teenindajate ees ja lubatagu väljendada mõistmist – jah, kliendid võivad ka käituda ajudeta mölakana. Ent see ei muuda midagi faktis, et paljude (mitte kõigi!) klienditeenindajate ülesanne on ka olla korkvendriks ülemuste ja klientide vahel; et nende töö ongi olla ka piksevardaks ja kuni raha tuleb, ei kavatse suur firma hoolidagi sellest kliendisegmendist, kellele standardteenused kas hästi ei sobi või mingil põhjusel ei toimi.

Selles osas kutsun inimesi kliendirollis üles suuremale mõistmisele (ja vabandan taas, et selle nii irooniliselt sõnastan) – telleri töölepingus, kui ta panka tööle läheb, on ka kohustus loobuda ajutegevusest kui sellisest homo sapiensi mõistes; tal on lubatud teha ainult ja täpselt seda, mis juhendites kirjas. Sisuliselt ongi tegemist elusa masinaga ja on ainult aja küsimus, mil robotid sellised välja vahetavad. Keegi meist ju ei vaidle sularahaautomaadi või Selveri puldiga, eks ole?

Inimlikkuse puudumine

Kogu eelneva jutu mõte on tegelikult, et me juba elame tänapäeval kesk automatiseeritud süsteeme, mis vajavad inimese sekkumist ainult siis, kui miski ei toimi.

Me elame teatud mõttes vaheastmes – nagu interaktiivse side ajastule eelnes (ühesuunalise) massimeedia ajastu, elame täna suurfirmade robotite „rõhumise” all. Tõenäoliselt on juba nii 5–10 aasta pärast enamikul inimestest telefonides-arvutites ka digiassistendid, kes meie eest telkode-pankade-teistega suhtlevad ja annavad sulle märku alles siis, kui elusa inimeseni jõuad. Tõenäoliselt filtreerivad need välja ka suure osa spämmkõnesid (müügipakkumisi, küsitlusi etc).

Samas – see peaks panema meid hindama inimlikkust. Et sa võtad elus vajalikud kaubad-teenused inimeselt – sellelt, keda usaldad. Ostad kohalikult tootjalt, keda tunned, parandad oma autot mehe juures, keda tead, ja kutsud remonti tegema tuttava tuttava. Ja raha hoiad hoiulaenuühistus ja räägid inimestega näost näkku.

Nii umbes pool sajandit tagasi, kui tööstustootmine oli normiks muutunud ja kõike tegid masinad, olid inimesed tihti elusa regulaatori rollis – kui järele mõelda, on inimese roll suure automaatliini ääres teha töid, mida on raske automatiseerida – jälgida mingeid mõõteriistu ja nende alusel lülitada midagi ümber või avada-sulgeda mingeid ventiile – ehk teha kõike seda, milleks vajaliku automaatika tegemine on liiga keerukas ja kulukas.

Tööstuses on asjad vahepeal korda saanud, robotid toimetavad omaette, kuid sama suhtumine on kolinud teenindusse – süsteem on automatiseeritud ja kõige raskem koht on veel mitte täielikult digitaliseeritud kodaniku sinna sobitamine (kõige levinumal juhul temalt info kättesaamine, mida ta  täpselt tahab – sest automaatsüsteemide ja nende projekteerijate õuduseks on päriselus nii-nii-nii palju nüansse…)

Kui tihti me kuuleme ametiasutuses või haiglas või koolis, et „ma ei saa seda teha, arvuti ei luba.”  Selles suhtumises on kõik valesti! Ehk inimene tuleks vastu, käituks inimesena, aga masinjumal keelab. Esiteks, kordame tuhat ja veel kümme tuhat korda öeldut – arvuti ei tee „ise” midagi, programmi on loonud inimesed. Kui programmis ei saa teha inimlikult vajalikke asju, on see otse öeldes sitt programm ja välja tuleks vahetada juhtkond, kes selle eest maksis ja kasutusele lubas võtta. Kui see on meelega sihuke tehtud, on tegu alatu silmakirjalikkusega.

Suhtlus masinate järelvalve all

Kogu eelneva kokkuvõte on, et me peame juba täna pingutama, et ikka kehtiksid robootika kolm seadust!

1. Robot ei tohi inimest ei teo ega tegevusetusega kahjustada. Aga kuidas nimetada näiteks olukorda, kui apteeker ei saa sulle vajalikku ravimit müüa, sest „süsteem ei luba”? Või – mida on ka päriselt Eestis juhtunud! – „me ei saa teid teenindada, sest te olete surnud”.

2. Robot peab täitma inimese käske. Juba korratud näide, aga proovi panka või telkosse helistades rääkima hakata – robot nariseb sinust välja tegemata edasi. (Ah et nad lihtsalt ei taha sinuga suhelda? Aga just sellest jutt ju ongi…) Siin võib näiteid muidugi lõputult tuua, alates sellest, et on hiina piin tellida taksoäpiga taksot kuhugi teisele aadressile, ja lõpetades kasvõi riigiportaali idiootliku möödamõtlemisega, kus lapsevanem saab kõiki lapse toiminguid teha, välja arvatud ta dokumendipildi vaba kasutamine.

3. Robot peab oma olemasolu kaitsma. Olgu, vähemalt sellega on üldiselt kõik korras…”

Kommentaarid

2 commentsOn Ats Miller: digiajastu tsiviilkaitse 9 – ebainimlikustumine

  • Avatar

    @Kristiina Allekõrs
    “Mind üldse ei huvita. Mida vähem privaatsust seda parem. Halbade kavatsustega või lollusi tegevate kohta ning nende vaoshoidmiseks mida vabam seda parem. Ats lepi ajastuga ning ära pillu pikali nagu poisike.”

    Aga sa oota kui meelsus politsei mingil hetkel sinu ukse taga koputab mingi suvalisel hetkel suvalises kontekstis välja
    õeldud “vale” mõtte või fraasi pärast – siis on hilja ükskõikset mängida.
    Kahjuks saavad inimesed sellest aru alles siis kui püss kuklas on…

  • Avatar

    Häbi häbi! Sa kasutad s6na HÄKKER VALES TÄHENDUSES! Tegelikkuses on sul jutt kräkkerist . Häkker on looja, kräkker on see kes l6hub/lammutab/murrab. Need on vaid rumalad meedia ajakirjanikud kes risustavad s6na häkker tähendust.
    Kui jutt sul robootikast, siis peaksid ka tegema teadlikult vahet häkkeril ja kräkkeril.

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused