Ats Miller energeetikast: aatomiajastu koidik ehk midagi muud ei jää üle

Majandus,
©Erakogu
Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller jõuab oma energeetikateemaga ühe kardetuima, kuid reaalseima energiaallika, tuumajaamade juurde.

„Fossiilsed kütused hakkavad lõppema, need muutuvad iga päevaga raskemini kättesaadavaks ja küllap on juba sajandi keskpaigas üsna ebareaalne neid tänases mahus kasutada. Bioenergia ei oma selles kontekstis tähtsust, see võib kollapsit kõigest mõned aastad edasi lükata – siis saavad metsad otsa, põllud kurnatakse välja ja seejärel on asjad juba tõeliselt halvasti. Päikese- ja tuuleelektriga, ehk rämpsenergiaga tsivilisatsiooni üleval ei pea.

Jah, teoreetiliselt oleks võimalik, et hüdroelektrijaamade jagu garanteeritud energiat toidab hädavajalikku tööstust, koole ja haiglaid, ja rahvas istub tuuletutel õhtutel pimedas, kasutades nutitelefoni vaid niipalju, kui selle aku vastu peab…

Jah, selline saatus võib tabada vähearenenud maid, Eestit sealhulgas. Muidugi tähendab see elukvaliteedi langust, teaduse, kultuuri ja üldse kõige selle allakäiku, mida me peame arenenud ühiskonnas inimelu osaks. Ja loomulikult tähendab see, et kõik, kellest asja ja kellel vähegi võimalik, lähevad sinna, kus tsivilisatsioon edasi kestab.

Sest ärgem petkem ennast – tsivilisatsioon kestab edasi! Tõsi, vahe nende vahel, kes on sees ja kes väljas, on arvatavasti palju teravam kui isegi täna tööstus- ja arenguriikide vahel. Prantsusmaa saab 3/4 elektrit tuumajaamadest, nemad jäävad ellu. Absoluutkogustes on tipus USA ja Venemaa, kes saavad viiendiku tuumalõhustumisest ja mis te arvate, kes kuuendikuga on ka absoluutkoguste esiviisikus (Lõuna-Korea järel)?

Saksamaa. Jah, Saksamaa, kes vahepeal võimles oma elektrihinna kahekordseks, enne kui piisavalt valus hakkaks, et aru pähe tuleks; Saksamaa, kelle tuumajaamad toodavad tänini rohkem elektrit kui Hiina omad (tuumaenergia osakaal 2%). Mis te arvate, kelle me leiame esitosinast, kus kuuendik kuni pool elektrist tuleb tuumajaamadest? Ajalooliselt on seal peale mainitud Venemaa veel Ukraina (46%), ja kui Lõuna-Korea välja arvata, siis ikka arenenud lääne tööstusriigid: Kanada, Suurbritannia, Rootsi, Hispaania, Belgia, Tšehhimaa, Šveits, Soome…

Maailma Tuumaenergia Assotsiatsioon (World Nuclear Association) jagab tuumaenergiale mõtlevad riigid seitsmeks vastavalt sellele, kui kaugele on jõutud. Selle nimekirja eesotsas on riigid, kus tuumajaamade ehitus käib (Araabia Ühendemiraadid, Valgevene, Bangladesh, Türgi). Siis tulevad riigid, kus on lepingud sõlmitud ja sisuliselt ehitus algamas (Leedu, Poola, Vietnam).

Pära moodustavad riigid, kus asjad on erinevates varjusurmastaadiumites (Malaisia, Kambodža, Rwanda, Tanzania, Zambia, Portugal, Norra, etc) ja sellest nõksu ülevalpool on riigid, kus käib vähemalt aktiivne võimalustega tutvumine – ja, ohoo!, mingi ime läbi on Eesti sinna sattunud… (Täpsemal uurimisel on see muidugi järelkuma aegadest, kui kaalusime osalust Ignalina laienduses; selles „alagrupis” on veel näiteks Läti, Mongoolia, Filipiinid, Singapur, Albania, Serbia, Aserbaidžaan, Süüria, Katar, Kuuba, Bolivia, Paraguay, Peru etc.)

Seame lati õigele kõrgusele

Põlvkond tagasi tahtsime hirmsasti Põhjamaaks. Noh, selgub, et sinna meid ikka üldse ei taheta ja kuigi täna on seal veel endiselt väga hea elada, on need kiiresti alla käimas. Tundkem rõõmu, et meid peetakse Ida-Euroopaks – me ei ole enam nn Ex-Soviet, ehk lootusetu peldik…

Seega on kohane vaadata, kuidas läheb tuumaenergiaga Aafrikas. Nali naljaks, üks suuri takistusi või riske, mida kõigi sealsete projektide puhul mainitakse, on arutu, kõikehõlmav korruptsioon – täiesti kodune tunne ju, kui vaadata, kuidas siin asjad käivad…

Aafrika mandril on ainult Lõuna-Aafrikas töötavad tuumajaamad; neid on plaanis aastaks 2030 laiendada, projekti maksumuseks hinnatakse ca 50 miljardit dollarit, millest arvatavasti umbes kolmandik varastatakse ära.

(Kuivõrd ma olen püüdnud neis energiateemalistes artiklites jääda rangelt tõe ja kontrollitavuse piiridesse, siis – see on loomulikult sarkasm selles mõttes, et kindlasti ei kinnita Lõuna-Aafrika Vabariigi parlament ehituse eelarvet, kus on read „2/3: ehitus, 1/3: altkäemaksud & otsene vargus”. Arusaadavalt on need kaudsed hinnangud, kuid kui normaalses lääne ühiskonnas on suurtes projektides ehk paar protsenti tehinguid, mis vast päris hästi ei vasta ausa äri reeglitele, siis teisalt nõuab teinegi äärmus väga erilist olukorda – Sotši olümpiamängude eelarvest varastati umbes pool. Aafrika „norm” jääb enamasti sinna viiendiku juurde, küündides kolmandikuni väga „soodsates” tingimustes…)

Mõne aasta eest tõin ühes artiklis näiteks Ghana, kus töötab katsereaktor ja plaan on käivitada esimene reaktor 2030 (Rosatomi, ehk Venemaa oma). See nõuaks tegelikult tervet omaette artiklit, kuidas tänu naabritest õige pisut korralikumale energiavõrgule kipub tööstus neile üle kolima ja elatustase seetõttu ette rebima – teisalt ei lähe neil see ka üldse kõige paremini, sest Tuumaenergia Komisjoni asutasid nad 1963. a, GDP inimese kohta on Eesti omast ca 10x väiksem (kuigi riigil tervikuna 2x suurem) ja nad (nagu naabridki) veavad uraanimaaki välja, sest kohapeal töötlemiseks… ei jätku energiat…

Mida tuleks teha?

Selleks, et riigi ja rahvana püsima jääda, selleks, et meil rahvana oleks üldse mingisugust tulevikku, tuleb kogu jõust hakata valmistuma ajastuks, mil tsivilisatsiooni kannavad edasi aatomitehnoloogiaid valdavad ja (nende abil) end kaitsta suutvad tööstusriigid ja ülejäänud vajuvad tagasi metslusse ja kaotavad oma elanikkonnast arvatavasti vähemalt 9/10.

* Teadusrahastust tuleb tõsta ja arvestatav osa sellest, vähemalt viiendik tuleb suunata aatomiuuringutele.

* Ülikoolide juurde tuleb luua vastavad kateedrid.

* Tuleb luua fondid, mille abil meie üliõpilased tuumafüüsikat õppima saata ja tuleb luua riiklik aatomienergeetika struktuur, mille esimeseks ülesandeks oleks ette valmistada esimeste katsereaktorite jaoks vajalike materjalide muretsemine.

Sellega on väga tõsi taga – jah, see on kallis, aga kuulge, me räägime püsimajäämisest!

Jah, sellega on seotud ohud, aga no mida? – Elada on üldse ohtlik, kes elab, see sureb.

Meil on aeg näidata, kas me ikka päriselt oleme homo sapiensid, ehk targad inimesed – lõpetame rumala loba, enesepettuse ja asendustegevused, hakkame tegelema hetkel ainsa tehnoloogiaga, mis pikemas perspektiivis tagab tsivilisatsiooni ellujäämise.“

Kommentaarid

One commentOn Ats Miller energeetikast: aatomiajastu koidik ehk midagi muud ei jää üle

  • Avatar
    Leo Viller

    Juba enam kui pool sajandit tagasi hakati rääkima termotuumaelektrijaamadest, ,mis ei tekita radioaktiivset reostust. Kui pool sajandit tagasi arvati , et esimesed energiat andvad TTEJd ilmuvad kõige hiljemalt 20. sajandi lõpul, siis nüüd räägivad prognoosid aastast 2050 või isegi hilisemast ajast

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused