Ats Miller: energiamajanduse tulevikuplaanid – ebateaduslik kantseleiulme

Majandus,
©Erakogu
Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller jätkab oma energeetikasarja looga luuludest ehk vaatab üle energiamajanduse arengukava aastani 2030 (ENMAK).

„Vabariigi valitsus kiitis selle 2013. aastast koostatud dokumendi heaks 20.10.2017; dokument on võrgust vabalt leitav. See peaks määrama kõik meie energiamajanduse rajajooned, sh küte ja transport.

Rabavaid debiilsusi leiab juba selle loramendi sissejuhatuses: „Arengukava eesmärkidest lähtuvalt osutus pea kõigis vaadeldud valdkondades parimaks riigi teadmistepõhist sekkumist ette nägevad stsenaariumid. Erandiks on elektri tootmine, kus majanduse konkurentsivõime ning energiajulgeoleku seisukohalt osutus eelistatumaks riigi vähese sekkumisega turupõhine stsenaarium, mis näeb ette uute tootmisvõimsuste rajamist vabaturu tingimustel.”

Ühesõnaga, valdkond, mis on otseselt seotud nii riikliku julgeoleku kui elanikkonna toimetulekuga, mida kõik maailma riigid on pidanud vajalikuks tähelepanelikult reguleerida, sest selles on väga suur monopoolse manipuleerimise ja kontrollimatu sahkerdamise oht, jäetakse „turustiihia” hooleks. Mis sest, et kõik, kel arbuusist etem aju, teavad tervele mõistusele ja ajaloolisele kogemusele tuginedes, et see lõppeb kontrollimatu hinnatõusuga.

Täname, et vähemalt mujal osati pidada parimaks teaduspõhist sekkumist – et käsi pesta on äge, aga kirikus suudleme ikka kõik üht risti…

Ebateaduslik ulmekirjandus

Kirjandus on tore asi; ulmekirjandus on kunstiline katse vaadata inimkonna ettenähtavate piiride taha. Energiamajanduse arengukava aastani 2030 on ebateaduslik ulme. Sealjuures ebateaduslik kantseleiulme – see on täiesti säratu, see on reaalsusega haakumatu ja kõige lõpuks võib ükskõik mille peale kihla vedada, et peaaegu miski ei lähe nii, nagu seal ennustatud.

Kantseleiulmeks muudavad mainitud dokumendi mitmed asjaolud, alates sellest, et see on juba olemuslikult kohitsetud, kuivõrd lähtub Euroopa Liidu energia- ja kliimapoliitika raamistikust aastani 2030 (heaks kiidetud EL Ülemkogul 2014. a).

Juba esimene eesmärk sisaldab maakerasuurust vastuolu: „toimib vaba, toetusteta ja avatud kütuse- ja elektriturg” ja kaks punkti hiljem: „taastuvatest energiaallikatest elektri tootmine moodustab 50% sisemaisest elektri lõpptarbimisest ning uute taastuvelektri tootmisseadmete rajamine toimub avatud elektrituru tingimustel ilma täiendavate siseriiklike toetusteta”. Muud ei oska selle peale öelda, et intellekti solvamisel võiksid ometigi mingid piirid olla.

Aga vaatame edasi: „suurima tarneallika osakaal Eesti gaasiturul ei ületa 70%”. Eufemismid on toredad asjad; unistused ka. On kellelgi vaja kolm korda arvata, kes on ja jääb suurimaks, praktiliselt domineerivaks gaasimüüjaks? Dokumendis ei ole ühtki kasutust hämast eristuvat lõiku, mis võiks viidata sellele, et Vene gaasile tekiks tõsiseltvõetav alternatiiv.

Aga mis see kõik Eestile kaasa toob?

On selline käsitlus liigne õelus? Näidete kontekstist väljarebimine? Ei, terve see 119-leheküljeline dokument on betoonist ametnikuaju sünnitatud jõledus. Loomulikult võiks selle lõpuni pulkadeks võtta, kuid see ei mahu ühte artiklisse ja… see ei ole seda väärt.

Täpsemalt, sellel dokumendil puudub kõige tähtsam asi, miks selliseid üldse peaks kirjutama: Eesti ei käitu riigina. Meil on paks ja uimane riik, mis peamiselt tegeleb oma naba imetlemisega ja on kodanike poole ühe teise kehaosaga. Seda illustreerib ka too esimesena toodud näide – Euroopa Liidus ei ole mingit solidaarsust selles mõttes, et iga riik peab ise tagama oma energiaga varustamise.

Meie ümber on riigid, mis tegelevad enda infra arendamisega. Selleks, et tulevikus oleks seal parem elada – et nende majandus õitseks ja kodanikud ei jookseks laiali paremat elu otsima. Isegi 11. septembril avaldatud valitsuse tellitud Stockholmi Keskkonnainstituudi analüüsis soovitatakse Eestile moodultuumareaktoreid. Sõnu „tuuma” või „aatomi” ENMAK-is ei esine.

See ei ole esimene kord, kui Eesti ei käitu riigina. Mäletate ju küll masu, kui Eesti otsustas uhkelt, et riik kriisiga ei tegele. Tulemuseks teatavasti kaotasime hinnanguliselt inimesi nagu Teise maailmasõja süngeimatel aastatel. ENMAK-is on toodud ära energiakasutuse protsendid ja tehtud arvutusi. Aga kusagil ei ole seda seostatud riigi kui terviku arenguga – kas meil läks ja läheb paremaks või halvemaks? Või lihtsamalt – kas energiakasutuse langus tööstuses (vastupidiselt maailmatrendidele ja näiteks energiakasutuse järsu tõusuga infotöötlussektoris) ei tähenda lihtsalt seda, et me oleme taas vaesemad ja meid on vähem?

Täiendavaks näiteks sobib, muide, sealsamas dokumendis lk. 56 toodud graafik „Riiklikult toetatud üüripinnad kogu elamuforndist”, kus Eesti on jällegi võrdluseks toodud teistest Euroopa riikidest kordades allpool – me nuumame kasutuid ametnikke, näiteks selle arengukava koostajaid – ja ütleme oma inimestele, et ega sa ju ei pea siin elama.

Kogu „taastuvenergia” on üks suur „turumoonutus”

Kui me sohki ei tee ja üritame samale graafikule mahutada fossiilsete kütuste, tuumaenergia ja teiselt poolt tuule-päikese toetusi, siis kas pole esimesi näha või ei mahu teised graafikule.

Kui me hakkame lähemalt uurima näiteks seda, kuidas ikkagi läheb Saksamaal tuumaenergiast loobumine taastuvenergia kasuks, saab seda nimetada täielikuks läbikukkumiseks: aastast 2000 on elektri hind kahekordistunud, süsinikujälg ei ole alla läinud ja kuigi Saksamaa pani pärast Fukushima õnnetust osa tuumajaamu kinni, on ülejäänute sulgemine (algselt plaanitud 2020) vähemalt 12 aastat edasi lükatud. Sisuliselt on häda selles, et päikese ja tuule osakaal 13% tähendabki piiri, kust alates hind hakkab järsult üles minema. Sest mis toidab Saksamaa tööstust siis, kui kumbagi ei ole? Vastus on (natuke lihtsustatult muidugi), et Prantsuse tuumaelekter ja Vene gaas.

USA-st võib tuua näiteks taastuvate esirinnas oleva California, kus energiatootjad ja -jaotajad hakkavad järjest kurjemat häält tegema – sest eks sellest umbkaudu 12-15% alates ei suuda võrk enam rämpselektrit hajutada ja tekivad probleemid… mille kinnimaksmine jääb lõpuks läbi igasuguste subsiidiumite-maksude ikka tarbija kanda.

Ja tarbija hakkab tüdinema. Terve põlvkonna on taastuvenergiat poputatud ja upitatud. Ja – vabandage väljendust – mitte sittagi. Kolmekümne aastaga elektrifitseeriti tööstusriigid; kolmekümne aastaga arenes sisisevatest torujuppidest kuurakett; isegi autode kütusekulu on põlvkonnaga peaaegu poole võrra alla läinud; arvutustehnikast pole mõtet rääkidagi. Aga „roheline” rämpsenergia on endiselt tarbija rahakoti peal parasiteeriv väärmoodustis.”

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused