Ats Miller energiatulevikust – lõpetagem asendustegevused stiilis „Päästa planeet, tapa end!“

Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller jätkab energeetikateemalist sarja, sedakorda asendustegevuste mõttekuse või mõttetuse teemal.

„Kui inimkonna areng jätkuks sellisel viisil, nagu 20. sajandi teisel poolel, siis aastaks 2500 mahuksid inimesed seisma ainult ühel jalal ja Maa hõõguks nagu elektripirn.

Liigagi selge on, et samal viisil me jätkata ei saa. Loodetavasti pole ka kellelegi vaja üle rääkida, et ökoloogiline katastroof – viisakas väljend oma sita sisse uppumisele – saabub ammu enne, kui tekib reaalne mure ära keeda (või teise jala maha toetamise õiguse pärast kisklema minna).

Kui me räägime Maa looduse enesetaastumisvõimest, siis sellega on tegelikult sama halvasti kui globaalse soojenemisega – me tegelikult ei tea selle piire. Teatud mõttes viib inimkond enda peal praegu läbi jõhkrat loomkatset.

Selle kõige valguses saab isegi positiivselt hinnata kliimasõdalaste sõnavõttudest läbikumavat, juba Greenpeace’i aegadest pärit loosungit: Päästa planeet, tapa end!

Ainult et Murphy tõdemuse vaimus: te olete ennast liiga tõsiselt võtnud. Nii, nagu Läänemere olukorda ei mõjutaks eriti, kui Eesti või ka kõik tsiviliseeritud riigid kollektiivse enesetapu sooritaksid, sest hinnanguliselt 90-95% saastet tuleb Venemaalt, on suurema lombiga, Vaikse ookeaniga sama lugu – kogu see meeletu reostus ei tule USAst-Kanadast, kõvasti üle 90% sellest tuleb Aasia riikidest.

Kokkuvõtlikult, see, kas me siin prügi sorteerime või mitte, ja kas me käime rannal pakendeid korjamas, ei mõjuta maailma mõõdetavalt. Loomulikult me teeme seda – teeme niipalju kui suudame, et enda maailmanurka puhta hoida. Aga Maa on meil ühine ja reostus ei tunne piire. Kõik see, mida me siin teeme, on mõttetu, kuni ei lõppe meeletu saastamine „kolmandates” riikides – Hiinas, Venemaal, Indias, Indo-Hiinas, Pakistanis, Brasiilias ja nii edasi.

Ja selle vastu ei aita ei sada ega sadatuhat pioneer-Gretat – või viimasel ajal juba oktoobrilaps-Gretat –, kes suhtlevad omavahel Hiinas toodetud telefonidega ja kannavad Kagu-Aasias toodetud riideid. Kusjuures ei aitaks isegi täielik majandusblokaad, sest ega Hiina ja teised sealsed ju kõike oma toodetud saasta ka Euroopasse-Ameerikasse müü. Aga majanduslike hoobade kasutamine on praeguse seisuga ju absoluutselt mõeldamatu – minge poodi ja vaadake – praktiliselt kõik peale grillsöe ja tänavakivide on Hiinas toodetud…

Või näide meile lähemalt: kui Eesti Energia ei saa enam oma (väga ligikaudsed numbrid muidugi!) 40-50 €/MWh elektrit müüa, sest sellele virutatakse otsa 20€ CO2 indulgentsi, ja „börsilt” ostetakse 20 kilomeetrit kaugemal ida pool asuva, täpselt samast ajastust pärit ja samadel põhimõtetel töötava elektrijaama elektrit, sest sellele ei rakendu Euroopa Liidu Liiga Hilja Küna Äärde Jõudnute Nöökimise ja Mõnitamise Kvoot.

Muidugi, teatud lähenduses pole ka CO2 kvoot kõige hullem mõte. Lõpuks ei kao see raha ju süsteemist ära, idee järgi peaks seda kasutama loodussõbralikumate tehnoloogiate toetamiseks. Ent nagu energiat puudutavastes eelmistes artiklites sai numbrite ja faktidega näidatud, läheb see asendustegevustele, millest mõned on halenaljakad – nagu Laste Ristisõja lennukitega mööda maailma ringivedamine –, mõned lihtsalt mõttetud – nagu tuulikud ja päikesepaneelid – ja mõned üsna rõlgelt hävitavad, nagu biokütus või metsade soojuselektrijaama kateldesse ajamine.

Millest tuleks lähtuda?

Fossiilsed kütused lõppevad erinevatel hinnangutel 30–100 aasta jooksul. Siin tuleb mõista, et teatud abstraktsioonitasemel ei „lõppe” need sõna otseses mõttes kunagi, ent ise maapinnale jooksev nafta on ammu otsas ja juba praegu läheb iga päevaga raskemaks neid kütuseid kätte saada.

Jah, selle üle võib diskuteerida – keegi ei tea, kui suured on merealused ja näiteks suurema osa Siberi varud. Viimasega on veel see lõbus lugu, et Nõukogude ajal maksti geoloogidele preemiat leitud maardlate suuruse pealt, nii et null otsa kirjutada oli tavaline praktika.

Hind muudkui kerkib, kuni ühel päeval ei tasu see enam ära…

Biomass ei päästa planeeti

Muide, ma vihkan ebamäärasust: kui kirjutada Google’isse või Yahoo’sse „bioenergy” või „biomass”, siis (sõltumata sellest, milliseid täiendavaid märksõnu kasutada) ei too esimesed paarkümmend saiti ära üldse mingeid numbreid, on ainult tühi mulin, kui tore see kõik on.

Aga teeme väikese arvutuse olemasolevate ja enam-vähem mittevaieldavate numbritega: Eesti kulutas 2011-2012 ca 25 MWh inimese kohta aastas (see pole oluliselt muutunud ja 2011. a olid lihtsalt väga head ümmargused numbrid, Eesti 24,74 ja EU keskmine 25,56). Metsa kasvab energeetilises mõttes peale ca 10 MWh hektari kohta aastas, seega, et saada kogu energia metsast, oleks seda vaja 2,5 hektarit inimese kohta. Eestis on ca 1,3 miljonit inimest, seega vajaksime ca 3,25 miljonit hektarit metsa. Eestis on metsa ca 2,2 miljonit hektarit.

Muide, suhkruroog Eestis ei kasva ja kui me räägime rapsist (st raiume osa metsa maha ja teeme rapsipõllud, et biodiislit saada), siis selle kasv hektari kohta aastas on praktiliselt sama (suhkrurool oleks ca 3x suurem). Ehk siis me ei tuleks siin maailma mõttes väga hõredasti asustatud Eestiski toime ja seega – lubatagu vahepealsetest deduktsioonidest üle hüpata, seda pole üldse raske mõista – on vaeste riikide „rohelist” biokütust kasvatama panemine ikka väga alatu ja silmakirjalik asendustegevus.

“Kestlik kahanemine” on ulme

Kõik stsenaariumid, mis näevad ette „kestlikku kahanemist” või muud sellist, taanduvad maailma kogemust arvestades soovmõtlemiseks, teadlikuks pettuseks või ebateaduslikuks ulmeks. Kordame – ka tänapäeva põllumajandus on võimatu ilma väetamise ja masinateta. Ainult „mahedalt” kasvatades ei suudaks Eestigi end ära toita.

Nii et mitte midagi muud ei jää üle – aatomiajastu või suur segadus, mille erinevate stsenaariumite realiseerumisel hukkub nii või teisiti enne selle sajandi lõppu 80–99,9% inimkonnast. Viimane number tähendab muidugi rahvastiku piiramist arvestatava hulga termotuumalaengutega, kuid mis te arvate, kas keegi kõhkleb, kui olukord väga meeleheitlikuks läheb?

Selles kontekstis kutsun üles natuke mõistma kliimasõdalasi ja kliimapaanikat – jah, nad tegelevad haledate, rumalate ja sihitute asendustegevustega, kuid põhimõtteliselt on nad endale võimalikud valikud selgeks teinud. Ja selles mõttes isegi sammu ees mõtlemisvõimetust enamusest, kelle kogu panus on roheplära peale kaasatundvalt noogutada.“

Kommentaarid