Ats Miller: kaine vaade aatomienergeetikale – senised õnnetused on tulnud inimlikust lollusest

Majandus,
©Erakogu
Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller jätkab energeetikasaagat, keskendudes ühele enam vastuolulisi arvamusi tekitavale alternatiivile ehk tuumaenergeetikale.

„Millised on reaalsed võimalused ja ajalised piirid, kui Eesti võtab kuulda mõistuse häält ja otsustab mitte välja surra (või europrovintsistuda või Tšetšeenia saatust jagada)?

Klassikaline tuumajaam

Neid on ehitatud maailmas juba 60 aastat. Need on igas mõistlikus skaalas kõige töökindlamad asjandused, mida inimkond on ehitanud. Kuulge, kaks õnnetust kogu aja jooksul, üks raskekujulisest loogika ja terve mõistuse ignoreerimisest, lisaks halb õnn, teine kaks palli tugevamast maavärinast, kui jaam oli mõeldud vastu pidama (ja mis on ka sealkandis üliharuldane) ja sellele järgnevast tsunamist; ja ka siis oli vaja jaapanlikku soperdamist, et katastroof esile kutsuda (jaapanlased ei suuda otsuseid vastu võtta; isegi varugeneraator toodi õigel ajal kohale, aga pistikud ei sobinud… saate aru – eestlane oleks mõlemad pooled puruks löönud, paljad juhtmed sõlme sidunud ja asi töötab…). Ohvrid söekaevandustes, naftaväljadele ja soojuselektrijaamades on sadu kordi suuremad, rääkimata keskkonnakahjust. Aga mingi atavistlik läbitungimatu rumalus ei lase seda näha.

Klassikalise jaama „häda” (Eesti kontekstis) on selles, et see on liiga võimas. Selles mõttes oli osaluse ostmine Leedu Ignalina laienduses mõistlik lähenemine. Eesti keskmine energiatarbimine on seal 1,5GW ringis, klassikalise tuumajaama energiaplokk algab tavaliselt ca 1GW-st (Tšornobõlis oli näiteks 4 1GW plokki, Sosnovõi Boris töötavad sellised, Valgevenesse tuleb 1,2GW, kõik uued Hiina jaamad on 1,1-1,2GW, soomlaste Olkiluoto 1,72 etc etc) ja neid on ühte kohta mõistlik teha nii palju kui kannatab (need jagavad osa infrat, eriti ohutussüsteeme).

Moodulreaktor

Tegu on lihtsalt klassikalise reaktori vähendatud versiooniga, võimsusega nii 50–200MW. See võiks olla hea lahendus, aga seda tüüpi reaktoritel on paar põhimõttelist häda. Esiteks, neid veel ei ole. Pakutud on turuletulekuaastat 2026, mis sellistel projektidel tähendab heal juhul 2030 (pluss ehitus, ehk 2040…). Ja teiseks pole tegu millegi uuega, efekt peaks tulema seeriatootmisest, mis aga sisuliselt tähendab enda igaveseks müüjaga sidumist.

Mõlema eelneva võimaluse kohta ütleks, et kahtlemata parem kui küünlad ja muu 18. sajand, mis meid põlevkivi ja tuulikutega lolli mängides ähvardab. Kui meist millekski paremaks asja pole, siis hea seegi.

Termotuumasüntees

Vaieldamatult selge ju, et seda on veel vähem olemas kui moodul- või sulasoolareaktoreid, ja Eesti ei jõua sellel alal üksi midagi teha. Termotuumaenergeetika on juba 50 aastat olnud seal „kohe-kohe-tuleb”-staadiumis. Termotuumareaktoreid katsetatakse, kuid turuletulekuks on tehnoloogia vast küps ca 2035-2050. (Kui midagi hullu ei juhtu ja USA ei otsusta korraldada midagi Apollo-programmi sarnast, ehk siis võtab end kokku, leiab mõnisada miljardit ja lahendab asja paari aastaga ära).

Termotuumajaama võimsus sõltub sellest, milline tehnoloogia lõpuks stabiilselt tööle saadakse. Igasugused impulss- ja lasersüüte-tehnoloogiad võivad alata vast 100MW energiaplokkidest, samas kui tokamaki-tüüpi täismõõdus magnetiline plasmapüünis võib tähendada, et see tasub ära näiteks alates 10GW võimsusest.

Olgem realistid – kuni USA saab järgmised paar-kolmkümmend aastat kildagaasi mitte oluliselt kallimalt kui seni naftat; kuni Hiina, kelle söejaamade võimsus on juba täna 4x suurem USA omadest (ca 1TW / 266GW), otsustab rahumeeli iga paari aasta tagant USA võimsuse jagu juurde ehitada (viimati 2016. a 259GW); ja kuni Venemaal on endiselt naftat ja gaasi uputamiseni, võivad mingid lollikesed end rämpselektriga nöökida ja segaseks maksta – inimkonna keskkonnajälg kasvab nagu pärm kuivpeldikus.

Ükskõik kui palju teatud vaimse häirega lapsega piinlikku tsirkust tehakse, ei muutu maailmas midagi, kuni ei muutu need numbrid ja nende taga olev suhtumine. Ja Eesti jaoks on praktiliselt tegemist loodusjõudude-laadse paratamatusega – ükskõik, mida me siin oma maailmanurgas teeme, ei mõjuta see mõõdetavalt ei poliitikat ega keskkonda.

Teisalt, isegi kui EU CO2 indulgentsiga meie kallal ei sigatseks, oleks niikuinii viimane aeg valmistuda põlevkivienergeetika lõpuks.

Sulasoolareaktorid

Kõigepealt ei tähenda see sõna tingimata tooriumireaktorit, kuigi just nimetatud tunduvad ülimalt huvitavad ja perspektiivikad. Teatud mõttes on sulasoola-tooriumireaktor uraanireaktor, sest tuumareaktsioonide käigus muutub toorium-232 uraan-233-ks. Siia ei mahu detailne ülevaade, kuid lühidalt on asi selles, et nii nagu looduslikus uraanis, on ka looduslikus tooriumis lõhustuvat isotoopi ülivähe.

Kuni uraanist oli lihtsam lõhustuv isotoop välja otsida ja uraanireaktorites lihtsam kõrvalproduktina tuumarelvamaterjale toota, jäid teised tehnoloogiad kõrvale. Sulasoolareaktor käivitatakse nn breeder- või aretusrežiimis, st mittelagunevast isotoobist toodetakse ühtlasi ka uut tuumakütust (selleks peab neutroneid piisavalt „üle” olema); arvatavasti annab „ära põletada” praktiliselt kogu tooriumi.

Sulasoolareaktorid on suhteliselt ohutud, need ei saa olemuslikult üle kuumeneda (kütus on otse töölahuses). Neil on ka muid eeliseid, näiteks töötavad ülekandekontuurid madalamal rõhul; loomulikult on ka puudusi ja küsitavusi, esmajoones materjalide eluiga, sest sulasool on keemiliselt väga aktiivne.

Jah, ka sulasoolareaktoritega ei tule kiiret lahendust, kõige varem hakkab miski elektrit andma 2035-40. Kindel on vaid see, et tooriumireaktorid töötasid omal ajal, teadus ja tehnoloogiad on edasi arenenud ja tegelikult suudaksime vähemalt katsereaktori nii kõigest mõnekümne miljoniga tööle panna. Loomulikult on see väga ligikaudne hinnang, mis põhineb (inflatsiooni arvestades) omaaegsetele katsetele tehtud kulutustel.

Samuti oleks üsna kohvipaksu pealt ennustamine mingite hindade väljatoomine – Eesti aastase energiavajaduse kataks ca 1,5 tonni U-235; see on täielikult lõhustuv isotoop, millest tehakse tuumarelvi, ja selle kilogramm maksab ca 15 M$. Looduslik uraan maksab ca 50$ ja tuumareaktoris kasutatava rikastatud vaheastme (mida kuluks näiteks 300 tonni) hind sõltub liiga paljudest teguritest, et üritada kahte lausesse suruda midagi, mis paratamatult eksitavalt ei mõjuks.

Rusikareegel on siin vaid, et tuumakütuse ja tavalise kütuse kulu suhe on kusagil ühest kümne miljonini (st 1 grammi tuumakütuse lagunemine annab energiat võrreldavalt 1–10 tonni keemilise kütuse põletamisega), ja tuumajaamade kulutused kütuse ostmisele on 3–8 korda madalamad soojuselektrijaamade omadest (USA 2007. a tuumajaamad 4,99$/MWh, süsi-nafta 23,66$/MWh = 4,8, 2017. a tuumajaamad 7,47, s-n 25,27 = 3,4; arusaadavalt sõltub see number muuhulgas tugevasti poliitilistest otsustest).

Oluline aga on, et tooriumi jätkuks tänase Maa energiatarbimise juures ka kõige tagasihoidlikumate arvutuste järgi vähemalt sajanditeks. Ja kui me selle aja peale ei õpi midagi targemat ära… no see on küll igal juhul juba meie järglaste mure. Meie saame anda parima – võimaluse.“

Kommentaarid

2 commentsOn Ats Miller: kaine vaade aatomienergeetikale – senised õnnetused on tulnud inimlikust lollusest

  • Avatar
    Leo Viller

    Ühe miljoni kilovatise võimsuse saab parimal juhul veidi vähem kui kümnelt ruutkilomeetrilt päikesepaneelidelt. On arusaadav, et reaalselt peavad olemas olema paljud palju väiksemad väljad. Nendelt väljadelt saadavat energiat on väga raske omavahel sünkroniseerida. Lisaks toodavad päikesepatareid alalisvoolu

  • Avatar
    Leo Viller

    Briiderreaktorite puuduseks on kiire tootvate süsteemide kulumine ja raskused tekkiva energia minemajuhtimisega. Tooriumireaktorite töö üheks lõppproduktiks on aga üliradioaktiivne tallium

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused