15.06.2020
Raha
Selle aasta SKT langus saab olema 21. sajandi seni suurim, kuid prohmakad avalikus poliitikas ja ülim pessimism võivad muuta olukorra veelgi hullemaks, kirjutab Briti majandusanalüütik ja The Telegraphi kolumnist Roger Bootle.
Kõrge inflatsioon ei ole sugugi paratamatus, nii nagu seda ei ole ka lõplikud lahendused. Suurbritannias võrreldakse praegust olukorda 1970. aastatega. Ka siis oli töötuse määr väga kõrge, kuid seda väga tõsiste strukturaalsete puudujääkide tõttu, millele lisandusid nafta kõrgest hinnast tingitud nõudluse probleemid ja ülikõrged intressimäärad. Praegune olukord on sellest väga erinev. Ehkki ka praeguses Covidi-järgses majanduses on strukturaalsetest puudujääkidest tingitud töötust, toob SKT kasvu normaliseerumine mingil hetkel kaasa uute töökohtade loomise. Selle aasta miinus saab siiski olema kindlasti enam kui 100% SKT-st.
Üldise arusaama kohaselt ei tea me veel koroonaviiruse lõplikku maksumust ja seda tänu riigi abipakettidele. Kuid eeldatakse, et ühel hetkel tuleb ka see võlg maksta tagasi – nii nagu 1970. aastatelgi – kas maksude tõstmise või avaliku sektori kulude kärpimisega, või mõlemaga.
On igati arusaadav, et inimesed nii mõtlevad. Lõppude lõpuks on see ühe eramajapidamise või ettevõtte tavapärane mõtteviis. Ent riik ei ole eramajapidamine või ettevõte, riik ei ole ka sama mis valitsus. Kui valitsus laenab, siis on laenu omanik enamasti kodanik. Laenamise pärast tuleb muretseda peamiselt seetõttu, et teatud tingimustel võib koguvõlasuhe SKT-sse laieneda lõpmatuseni ja üha suurem osa maksutulust kulub laenuintresside tasumiseks. Ometigi ei ole laenu selline plahvatuslik kasv sugugi vältimatu. Kõik sõltub konkreetsetest laenusummadest, eelarve puudujäägist, inflatsioonist, intressimääradest ja majanduskasvust. Kui need on soodsad, on võimalik liikuda fiskaalsete probleemide lahendamise suunas. Mis loomulikult ei tähenda, et valitsused ei peaks olema ettevaatlikud. Fiskaaldistsipliin on endiselt väga oluline.
Paljude arvates tähendab laenamine automaatselt tulevaste põlvede kohustuste suurendamist. Suurenenud laen ja intressimaksed on võrdsed riigivõlakirjade ja nende intressimäärade kasvamisega, mida saab ja teenindab seesama tulevane põlvkond. Ent tulevased põlvkonnad on ülekoormatud vaid juhul, kui tootmine või riiklik tarbimine on tulemusest madalam. Nii juhtub aga siis, kui laenudest tingitud range eelarvepoliitika nõrgendab nõudlust ning leebem rahapoliitika ei suuda seda tasandada. Või kui kõrgemad maksud ja avaliku sektori kärped hakkavad vähendama majanduskasvu trendi. Just see jätaks meist maha inetu pärandi.
Asju õigesti ajades on võimalik elada laenudega ka tulevasi põlvkondi koormamata. Asjakohane tegutsemine tähendab eelkõige majanduse toetamist ja laenu suurendamist. Kui majandus on taastunud enam-vähem normaalsele tasemele, siis peaks rahandusministeerium tegema uue analüüsi ja vaatama, kas võlasuhet on võimalik aja jooksul stabiliseerida ja alandada ilma fiskaalpoliitiliselt rangemate meetmete rakendamiseta. Kui ei, siis on järgmiseks küsimuseks, kas on võimalik vähendada eelarvedefitsiiti kulutuste kasvumäära hoidmisega allapoole SKT kasvu. Või on ikkagi vaja kärpeid ja maksutõuse. Mõlemal juhul tuleks kuluprioriteedid vaadata üle jooksvalt ja värske pilguga.
Üks on aga selge – ainus enam-vähem valutu tee olukorrast välja on majanduskasv. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb radikaalselt kujundada ümber nii maksu-, energia-, rohe- ja kaubanduspoliitika kui ka avalikud investeeringud.
Võttes aga arvesse tavapärast poliitilist survet ja valitsuste kalduvust viivitamisele, kompromisside tegemisele ja ebakompetentsusele, on tegemist tõsiselt raske ülesandega. Leidub siiski valitsusi, kes võivad hakkama saada. 1980. aastatel viis Margaret Thatcher läbi põhjalikud majanduslikud muudatused. Ja Boris Johnsonil on parlamendis suur enamus. Edukas olemiseks on vaja täielikku keskendumist ja pühendumust.