21.07.2018
Sel nädalal põhjustasid suurt meelepaha nii riigiametitite kulukas nimemuutus kui ka riigihange, millega tahetakse uurida, miks aktsiisipoliitikaga rappa mindi.
Omaette teema on see, et keegi võidab jällegi mingi riigihanke ja saab riigilt tööd. Mõistagi on ka riik eraettevõtjatele suur ja oluline tööandja, aga hetkel tundub, et võim tahab tööandjad üha suuremate ja maitsvamate hankepakkumistega oma nisa otsa riputada.
Stsenaarium näeb välja järgmine. Riik pigistab maksupoliitikaga ettevõtjatel hinge kinni, nii et nad pole suurtel rahvusvahelistel hangetel võimelised osalema. Edasi aga tekitatakse riiklikud hanked, kust on ettevõtjatele reaalne raha tulemas (kuigi makstakse tema enda maksurahaga) ja tellimusi ootavad ärimehed sööstavad riigilt neid rabama. Kuivõrd vasakpoolse valitsusega riik kehtestab üha rohkem kontrolli ühiskonna toimimise üle, on tal ka vaja rohkem teenuseid osta, lisaks mõeldakse välja üha uuemaid vajadusi, nagu mingi asutuse nime muutmine ja oma sigaduste järeluuring. Nii liigubki maksuraha ringiratast ettevõtluse ja riigieelarve vahel.
Mis on selle asja mõte? Nii pannakse ettevõtjad riigist sõltuma. Juba praegu valitseb Eesti majanduses olukord, kus ettevõtlus elab suuresti projektikirjutamisest ja eurorahadest – seda nimetatakse projektimajanduseks, millel on turumajandusega vähe ühist, see kaldub pigem plaanimajandusse. Joosep Toots läks pangahärra juurde alles siis, kui Ülesool ainult puhta füüsilise tööga enam hakkama ei saanud – täna oleks Tõnisson käendamise jutu peale soovitanud tal projekt kirjutada!
Selline abituse loomine toob kaasa ka suureneva korruptsiooniohu, sest projektirahasid ja riigihankeid võib saada puhtalt isikliku sümpaatia alusel või “õlitades”. Otsust tegevale ametnikule peab igal juhul meeldima.
Juba nüüd on riik loonud seltskonna riigisõltlastest ettevõtjaid, kes aina nõuavad riigilt: too investeeringuid, kaota tööjõupiirangud, tee soodustusi – võim on ärimehed oma nisa otsa riputanud ja nood ei oska enam teistmoodi eladagi.
Mõistagi kasvatab praegune süsteem ka ametnikkonda, sest iga sellise asjaga saab mõne ametnikukoha juurde luua, kasvõi projektipõhise, näiteks uurimaks, kuidas mõjub haigekassa nimetamine tervisekassaks patsientidele sisetundele.
Paljudel on ilmselt teada lugu, kuidas karu värbas siili metsa koristama. Ühtäkki olid kõik metsarajad puhtad ja metsarahvas siili töövõtetest üllatunud. Siis võttis karu tööle mägra, kes pidi tegema uuringu siili tööstiilist. Mäger kirjutas kokku terve teadustöö ja karu värbas rebase tegema projekti, kuidas siili töövõtteid ka mujal metsas kasutada. Kuna mets oli millegi suurega hakkama saanud, värvati harakas seda saavutust teistele metsadele tutvustama. Nii see pall veerema läks ja varsti avastas keegi, et metsaadministratsiooni kulud on liiga suureks läinud. Kõik asjaosalised tõid tõestusena oma suurest tööst paksud kaustad, ainult siilil polnud midagi ette näidata, sest tema koristas lihtsalt metsaradu. Nii vallandatigi siil kui kõige ebaproduktiivsem töötaja…
Riikliku bürokraatia suurenemine on üks tavalisemaid korrumpeerumise vorme, mis muudab ühiskonna ebastabiilseks. Eesti vasakpoolne valitsus oskas sel nädalal kahe avalikuks tehtud raharaiskamisega oma kodanikud päris vihale ajada.