Eesti võimas e-riigi tutvustamine koos poliitturismiga ei näi mingeid tagajärgi andvat

E-riik ei pruugi igal pool toimida.

Ilmselt on paljud märganud, kuidas Eestis käib hoogne poliitturism e-riigi tutvustamise sildi all, kuid midagi pole kuulda kogemuste edasiandmise tulemustest.

E-riigi fenomenis torkab silmas üks oluline moment: miks pole keegi Eestit jälitamas, temast möödumas, enda saavutatud paremuse üle võidutsemas – Eesti justkui jätkab edulugu üksi. Eesti poliitikud ja ettevõtjad ründavad visiitidega Aafrikat, mille innovaatilisuses on põhjust tõsiselt kahelda – aga miks seal juba kedagi ees pole?

Miks tundub, et meie kiidetud e-valimised ei leia kusagil mujal sooja vastuvõttu ja järgimist? Esimene mõte sellest mõeldes on see, et e-riigi edu on võimalik ainult 1,3 miljoni elanikuga Eestis. 83 miljoniga Saksamaal on kõik suurem, nii rahvaarv, pindala kui ka tarbijaskond, ning sinna sellist ideaalselt toimivat süsteemi paika panna on raske.

Teine moment võib peituda ametnikkonna huvipuuduses. Postimees vahendab, et Europarlamendi endise liikme Kaja Kallase sõnul oli Brüsselis viibimine tema jaoks alguses e-teenuste puuduse tõttu väga ahistav. “Tihti tunned digitaalsetest teenustest puudust alles siis, kui need on sult võetud. Kui mina läksin Brüsselisse Euroopa Parlamenti, siis see oli ikka väga ahistav, kuidas kõik muutus äkki väga analoogseks ja teenuseid ei saanud digitaalselt kasutada,» rääkis Kaja Kallas.

Euroopa Parlamendi puhul on sageli räägitud, et info maht on seal tohutu, kuid see annab tööd ka tohutule ametnike massile, kes pole seetõttu digitaliseerimisest huvitatud. Sama toimub ka Saksamaal, kus riigi teiste arvelt kokku aetud jõukus on loonud suure süsteemi haldava ametnikkonna, kes pole teenuste paremast kättesaadavusest vaimustuses, kui neid selles süsteemis pole. Saksamaal elavad eestlased on sageli kurtnud üsna aeganõudva ja bürokraatliku asjaajamise üle ning sama on ka Soomes – on väheusutav, et need riigid lihtsalt ei soovi arengut.

Saksamaal ei toimiks ka X-tee ehk andmete ristkasutus, sest sealsete seadustega on keelatud ka erinevate kataloogide andmete võrdlemine ja nende andmebaasiks ühendamine. Sisuliselt ei pääseks sakslaste juures ligi paljudele andmetele, sest neid kaitstakse õiguslikust aspektist lähtuvalt hoolikalt, seega tuleks ka internetis teha tohutult teabenõudeid ja neid töödelda, mis võtaksid digiteenustelt ära selle kiiruse.

Eestis käis totalitarismist vabanemise tuhinas kõik väga kiiresti. IT-maailmast haarati ruttu kinni, ehitati üles e-riik, kuid suur maailm ei tundu sellele järele jõudvat. Abiks oli meie väiksus, me rajasime eduloo oma riigile – kas sellist võimekust aga saaks luua suurriigis, kus kõik numbrid on sadades kordades suuremad? Isegi paljukiidetud e-residentsus on Eestile omajagu jamasid kaasa kaasa toonud, sest seda kasutatakse hoopis teistel eesmärkidel.

Veel mõnda Eesti e-riigist ajakirjanduse vahendusel. “E-riik on väga keerukas ja paljudest erinevat tüüpi komponentidest koosnev infosüsteem. Iga komponent kogu süsteemis võib olla vigane, mida näitas ka mullune ID-kaardi kriis. Paraku ei taheta Eesti e-riigi süsteemi ega ka komponentide ründekindlust mõõta,” leiab TTÜ professor Ahto Buldas ERR-is.

Portaal Lõunaeestlane kirjutab, et digitaalse tehnoloogia areng nõuab võimsaid andmesidevõrkusid. Selles osas on Eestis lihtsam asju ajada, kuna keskkonna lubatud radiatsiooninormid on 10 korda kõrgemad kui Šveitsis.

Eesti digiteenuste arenguga tutvumas käinud šveitslased on hämmingus, kuna leidsid eest orwelliliku jälgimisühiskonna. Šveitslased põhjendavad selle võimalikkust asjaoluga, et eestlased elasid aastakümneid nõukogude jälgimisühiskonnas ja on sellega harjunud, vahendab Lõunaeestlane portaali OnlineReports.

Vastakaid tundeid tekitas šveitslastes ka Eesti süsteemi turvalisus. Kuigi Eesti digikeskkonda X-tee peetakse hästi kaitstuks, ei leiaks häkkerid eduka rünnaku korral eest mitte ainult aardekambri, vaid kullakaevanduse: terve riigi isikuandmed. Eestis käinud Šveitsi Baseli kantoni insener Roger Reinauer pidas Eesti süsteemi tehniliselt võluvaks, aga on skeptiline selle suhtes, et Šveitsis seda nii järgi tehakse. Arvukate ettevõtete külastamisel Eestis ei leidnud ta midagi, mille kohta saaks kõhklemata öelda, et Šveitsis peaks see tingimata ka nii olema.

E-riigi muinasjutu üleskruvimine jätkub. Nimelt läheb president Kersti Kaljulaid läheb detsembri alguses visiidile Lääne-Aafrikas asuvasse Benini Vabariiki. “Visiidi fookuses on Eesti digi- ja e-riigi lahenduste tutvustamine ja Eesti infotehnoloogiaettevõtetega koostöö edendamine,” lisas presidendi pressiesindaja. Kaljulaidil on kaasas ka äridelegatsioon, kuhu kuuluvad ITL ettevõttete ja E-riigi Akadeemia esindajad, vahendab BNS. Kui võtta aluseks seda, et oma tööstust Etioopiasse koliv Hiina toob töölised kaasa, sest kohalikud liinitööle lihtsalt ei kõlba, siis kannab Eesti e-riik Aafrikas samuti sõelaga vett.

Muide, Benini järel pidi Kaljulaid “põikama” Marrakechi – peab jälgima, et ta sinna omal käel ei hiiliks. Aga kogu e-riigi värk, mis Eestis edukalt töötab, tundub mujal lihtsalt tühi töö ja vaimunärimine olevat.

UU

Kommentaarid