Ehk lõpetaks metsanduses puupõldude rajamise ja keskenduks taas looduslikele metsadele?

Eestis jätkuvad jutud metsateemadel, milles arvamused käivad seinast seina – vähe räägitakse aga põlismetsadest.

Eesti metsasuse protsent ei pruugi ka massiraidega tõesti langeda, vaid tõenäoliselt see isegi kasvab, sest langid istutatakse kohe täis – küsimus on pigem sellest, kas me räägime looduslikust metsast või puupõldudest.

Olen istutatud metsi kohanud palju, nii Kaitseliidu õppustel kui ka oma arvukatel loodusmatkadel. Ka vanematetalu maadel, mida majandab minu vend, on omajagu juba kolhoosiajal ridadesse istutatud metsa ja kõik sellised metsad erinevad kõvasti põlislaantest.

Tüüpilisel puupõllul on 30-aastane mets sirgetes ridades, milles läbi murda on raske, ridade vahe aga on samblane, kehva või olematu alusmetsaga, ja puud ridades on vähemalt minu silma järgi kehvema kasvuga ning haigemad kui puu otsast kukkunud käbi paotatud seemnest kasvanud loodusliku külviga mets.

Ma ei ole metsaspetsialist, kuid matkamehe pilguga julgen väita, et puupõldude mets on aeglasema kasvu ja kehvema kvaliteediga. Lisaks puudub puupõldudel looduslik mitmekesisus – kindlasti ei aja seal juuri paljud taimed, mis kohanduvad looduslikus metsas, ega saa nende asukateks ka paljud linnu- ja loomaliigid.

Eesti suurimaks kaotuseks ongi saamas see, et maha on võetud liigirikkad ja loomuliku kasvuga põlismetsad, asemele aga on tekitatud puhtmajanduslik alternatiiv, mis ei tundu ka kvaliteetne olevat – tõenäoliselt tuleb edaspidi ka tarbepuidu sortiment kitsam. Männiistanduste puhul tundub probleem olevat väiksem, kuid kuuseistandused on küll masendavad. Noortena pole hullu, siis on need istandused isegi ilusad, kuid palgimetsaks sirgudes hakkab metsastumise asemele tekkima põllustumine ehk võimule pääseb tihedate ridade ebaloomulikkus.

Tarvastu mail istutas üks soomlane kümnekonna aasta eest suure maalahmaka kultuurhaaba täis – praegu on sellest saanud pikkadest vitstest koosnev tihe ja ebaloomulik mets. Looduse kultuuristamine ei mõju isegi esteetiliselt hästi.

Taas ei oska öelda, milline oleks õige lahendus, aga kas poleks õigem propageerida rohkem ja vähemalt osadel raielankidel vana head looduslikku külvi, jättes selleks seemnepuud ja suuremad salud pealtuule suunale? Või siis istutada kuusekesi mitte vagudesse ja ridadesse, vaid tõesti istutaja suva ja maastiku järgi, jälgides vaid taimede enam-vähem normaalset vahekaugust?

Mets ei ole ainult rahapada, vaid on ka silmailu – ja loodus oskab seda paremini luua ja kujundada. Kunstmetsade kujundamine on mujalgi suureks probleemiks – džungli asemele istutatud tööstuslik õlipalmiistandus ei ole puudest hoolimata sugugi mitte keskkonda päästev mets, vaid on tööstuslik tootmine.

Kogu selle loo juures paneks kommenteerijatele südamele, et see on vaid ühe inimese arvamus, mitte raudne tõde, seega kutsuks üles konstruktiivsele arutelule, mitte Jürgen Ligi moodi lahmivale kriitikale: mida sina, loll, asjadest ka tead!

Jüri Kukk, toimetaja