Energiamajanduse võimalused: millest elektrit teha?

Kirjanik Ats Miller.

Kirjanik Ats Miller jätkab energeetikateemat, keskendudes seekord võimalustele, mida polegi eriti palju.

„Tihti kohtab umbes sellist energiaallikate loetelu: 1) päike, 2) tuul, 3) Maa sisesoojus, 4) vesinik, 5) loodeteenergia, 6) laineenergia, 7) hüdroenergia, 8) bioenergia, 9) tuumaenergia ja 10) fossiilne kütus.

See nimekiri on väga kõnekas: esiteks on välja toodud kümme lihtsalt sellepärast, et inimene armastab ümmargusi numbreid, teiseks on ettepoole upitatud „rohelised” ja kolmandaks on ka labaselt sohki tehtud. Lühidalt, see nimekiri on sama loogiline, kui vaadelda planeedi ajalugu skaalal „elu tekkimine / dinosaurused / vanaema“.

Sohk, puhas pettus selles nimekirjas on vesinik. Vesinikuenergia allikat ei ole olemas. Vesinikku tuleb TOOTA. Vesinikku saab ainult teistest energialiikidest ja kuna kogu edasi-tagasi konverteerimise kasutegur kipub jääma sinna 10% piiresse, jääb ikka tõeliselt imestada, kui rõlgelt loll peab olema üldsus, et vesinikuenergiat julgetakse nimetada „puhtaks”. Kõik algab ja lõppeb siin sellega, et energiat akudes hoida maksab sadu kordi rohkem kui tünnis (nafta ja gaasina).

„Rohelisest” rämpselektrist naftat või gaasi teha ei tasu, selles mõttes on vesinik tõesti mõistlikum… kui vaid eksisteeriks töötav tehnoloogia. Jah, vesinikutehnoloogiad arenevad, seadmed odavnevad ja võib-olla ca 10-15 aasta pärast on üldine kasutegur juba 15%; kes vähegi termodünaamikat on õppinud, saab aru, et ka parimal juhul ei saa see üle ca 30% olla. Veelkord, vesinik on kõigilt kasutamisparameetritelt võrreldav maagaasiga ja võib kõne alla tulla vaid rämpselektri akudest odavama säilitamismoodusena.

Laine-energia unustage ära; maailmas on paar katsejaama, mis on ilmekalt tõestanud kogu värgi mõttetust.

Loodeid Läänemeres niikuinii ei ole ja needki jäävad nüüd ja igavesti sinna „miljondik Maa energiabilansist“-kategooriasse, nõudes näiteks sobivat lahte, mida saab tammiga sulgeda.

Geotermaalenergia võimaldab hoida kokku praktiliselt kogu küttekulu ja lisaks ka vähesel määral elektrit genereerida… kui sa juhtud elama näiteks Islandil, mandrilaamade lahknemise kohal, kus isegi jõed on tihti õhust soojemad ja õhtul koju tulles võid avastada, et sulle on elutuppa kuumaveeallikas tekkinud.

Geotermaalenergia moodustab 40% Islandi energiabilansist. Meil tõuseb maakoore temperatuur keskmiselt 1 kraad 33 meetri kohta, nii et arvutage ise, milliseid puurauke oleks vaja, et saada kätte näiteks 200-kraadist vett.

Hüdroenergia on mõnes mõttes väga hea energia. Selle kõige suurem probleem on tammitaguste maade üleujutamine ja tsiviliseeritud riikides ongi praktiliselt juba saavutatud absoluutne mõeldav piir, enamasti 2-5% energiabilansist.

Seega (lisaks kindla, kuid marginaalse osa moodustavale hüdroenergiale) seisab kogu tsivilisatsioon fossiilsetel kütustel ja tuumaenergial.

Päike ja tuul… Vaadake, inimene mõtleb sõnadega. On väga suur vahe, kas me nimetame üht ja sama asja kollektiviseerimiseks või küüditamiseks, kominterniks või terrorismiks, kultuurirevolutsiooniks või genotsiidiks.

Rohelises elektris ei ole midagi rohelist, isegi selle püha süsinikujälg on üsna sama fossiilse kütusega võrreldes. Ja kuna need annavad energiat täiesti ennustamatult, st praktiliselt mitte ükski tsivilisatsiooni ülalpidamiseks hädavajalik komponent ei saaks ainult nendega toimida, on kohane kasutada nime rämpselekter. Kõige paremal juhul saab seda kombineerida hüdroelektriga, mis aga tähendab, et siis see võibki moodustada maksimaalselt mainitud 2-5%.

Bioenergial, ehk siis selle põletamisel, mis peale kasvab, on üks suurt häda: „iseenesest” kasvab vaevu peale piltlikult öeldes küttepuid kodukütmiseks, kõik sealt edasi tähendab praktikas looduskatastroofi. Õlitaimede kasvatamine bensiini solkimiseks või metsa ajamine soojuselektrijaama katlasse on lõppkokkuvõttes hulga keskkonnavaenulikumad tegevused kui fossiilse kütuse kasutamine ja püha süsinikujälg on neil sama suur.

Kõrvalepõige

Enne, kui järgmises osas püüda saada ülevaadet energiahinnast erinevate allikate puhul ja filosofeerida selle üle, kui usaldusväärne on näiteks LCOE (Levelized cost of energy), tuleks ikkagi lugejale paari sõnaga meelde tuletada, kui kompleksne on teema ja kuipalju häma selle ümber on kokku keeratud. Pärast kümmekond aastat teemaga tegelemist – peamiselt aitamaks poliitika kujundamise mõõtmes õigeid otsuseid teha – ja sadade ja sadade allikate läbitöötamist on tekkinud teatud meeleheide – kõik hämavad.

Liialdusteta, kõige usaldusväärsemaks allikaks olen hakanud pidama U. S. Energy Information Administration’it; selle tulemusena paraku on paljud näited-arvutused USA-kesksed. Samas näiteks hinnangud selle kohta, milline ikkagi on muldmetallide kaevandamise keskkonnajälg Hiinas, võivad erineda poolteist suurusjärku; olgu, võtad mõlemast otsast äärmused maha nagu iluuisutamisel, aga ikka jääb kuuekordne erinevus ja elu tundub liiga lühike püüdmaks ära arvata, mida erinevad autorid tegelikult arvesse võtsid ja palju saab usaldada Hiina statistikat…

Loomulikult on mõne asja üle väga lihtne otsustada – kui loed, et kusagil sõidab rong päikeseenergiaga, siis see on kindlalt täielik härjasitt. No ei ole ju nii, et rong sõidab ainult päikeselistel päevadel ja jääb kahe jaama vahel seisma, kui päike läheb pilve taha. See jutt tähendab ainult, et samal ajal tehti kusagil rongi tarbitava võimsusega võrreldav päikeseelektrijaam; need mõlemad on ühendatud suurde energiavõrku ja seos nende vahel eksisteerib ainult paberil.

Natuke keerulisem on lugu näiteks uudiste puhul, et Suurbritannias Clayhillis avati 2017. a esimene subsiidiumita töötav päikeseelektrijaam. Umbes 2500 kodu toitev 31 000 päikesepaneeliga 10MW tootval jaamal on 6MW väljundvõimsusega akupank.

Esiteks, subsiidiumita töötab see ainult sellepärast, et Suurbritannia vähendas subsiidiume ja enam nendele ei jätkunud – seega seati nad lihtsalt fakti ette; rajatud on asi subsiidiumite abil. Teiseks tuleb siin arvestada Suurbritannia võrguliitumiste omapära ja kuna see projekt polnud Clayhillis esimene, saadi kõik liitumisega seotu kokku hoida. Ja arvutage ise, kui suur osa on 6–10MW Suurbritannia koguenergiatarbimisest, mis kõigub tüüpiliselt seal 25–40GW vahel…

Ja lõpuks tasub vaadata, mis on saanud saluudi ja fanfaaridega avatud esimesest päikesepaneelidega teest Prantsusmaal (kilomeetrine jupp 2016. aastal) – täielik fiasko. Esiteks ei tootnud see kunagi pooltki planeeritud mahust ja teiseks see juba laguneb.“

Kommentaarid

Üks kommentaar loole “Energiamajanduse võimalused: millest elektrit teha?

  1. Avatar
    Leo Viller kirjutas:

    Lp Mattias Aabmets kirjutab tooriumi kasutamisest tulevastes võimalikes aatomielektrijaamades. Tõepoolest, tooriumi on uraanist umbes kolm korda rohkem. Paraku tekitab toorium aatomielektrijaamades kasutamisel igasuguste poolestusaegadega üliradioaktiivset talliumi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga