Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

Kaheksa asja, millega peaks arvestama põgenike tööle rakendamisel

-
28.12.2019
Tänapäeval jääb majanduse edendamisel migrandi kahest töökäest lihtsalt liiga väheks. Pilt on illustratiivne.
© AP/Scanpix

Majandusõppejõud Alver Aria kirjutab sellest, mida peaks tööandjad ja riik migratsiooni kasutamise korral kindlasti arvesse võtma.

„Üks immigratsiooni kohta käivate arutluste teemasid on põgenike tulevane töine rakendus. Põgenikud ei saa igavesti elada sotsiaaltoetustest, nõutav on ka nende panus hüvede loomisesse. Osa väitlejatest ütleb, et põgenikud tahavadki elada kohalike kulul.

Arutelus võtame siiski aluseks eelduse, et suurem osa põgenikest soovib töötada ja saada sel viisil jõukaks. Milliste probleemidega me põgenike rakendamisel kokku puutume?

Esiteks – oskuste puudumine. Põgenikud tulevad konflikti- või väga vaestest piirkondadest. See tähendab täiesti puuduvat või sisult puudulikku kooliharidust. Eestis oli riigigümnaasiumite loomise üks argument korralike keemia- ja füüsika ja arvuti- ning tööõpetuse õppeklasside loomine.

Aafrika ja Aasia paljude piirkondade probleem on pliiatsite ja vihikute puudumine, sageli varustavad nende algeliste õppevahenditega koole Lääne abiorganisatsioonid. Kooliastme tunnistus Aafrika või Aasia arenguriigis pole materiaalsete võimaluste puudumise tõttu samaväärne koolitunnistusega Eestis. Oskuste puudumine teeb võimatuks tegutsemise paljudel töökohtadel või tähendab madalat tööviljakust.

Ettevõtja peaksid personaliotsingu portaalides unustama nõuded madalama astme töötjatele ning põgenike puhul mitte produtseerima värbamisalast fantastikat. Sisuliselt tekib vajadus palgata kahe labidamehe asemele kaks. Muidugi ei sega algeliste oskuste puudumine põgenike rakendamist konveieriliinidel, kus on vaja lihtsalt kaks juppi ühendada.

Teiseks – seniseid oskusi pole põgenikel võimalik üle kanda. Afgaanist kitsekarjusel pole mingit kasu oma senistest karjatamiskogemustest, samuti Aarikast tulnud põllumehel kõplamise oskusest. Muidugi oleksime meie oma Lääne ühiskonna  oskustega sama abitud seal.

Kolmandaks – oskuste puudumine tähendab madala palga saamist. Kui perekonnas saavad kõik madalat palka, siis Eesti elamiskulude taseme juures tuleb põgenikele maksta sotsiaaltoetusi. Muidugi saavad põgenikud Eestis omandada hariduse, kuid see võtab aastaid aega.

Arvestama peaks vähemalt põhiharidusega Eesti koolisüsteemi nõuete järgi, sest isegi  koristaja, sanitar või hooldaja peab natuke tundma keemiat ja  füüsikat. Näitena võib tuua ühe koristusfirma töötajad, kes katsid korteri pinnad puhastava ainega, ei arvestanud keemiliste reaktsioonidega, läksid siis lõunale ja tagasi tulles oli kogu korter üles sulanud.

Neljandaks  – miinimumpalk tähendab väikest maksukoormust. Sotsiaaltoetused tulevad maksudest. Põgenikud maksavad makse vähem kui nad saavad sotsiaaltoetusi või parimal juhul maksud võrduvad sotsiaaltoetustega. Teistele elanikkonna kihtidele põgenike poolt makstavatest maksudest ei jätku.

Viiendaks  – väike sissetulek tähendab majandusliku ebakindluse kõrval sotsiaalset kibestumist. Tekib rahvuslikul ja religioossel alusel kogukondlik eraldumine, pöördumine äärmuslike religioossete vaadete poole – saame rääkida julgeolekuriskidest, mille pehmendamiseks peab ühiskond tegema kulutusi.

Kuuendaks  – väheste oskustega, kuid odava tööjõu olemasolul kaob ettevõtjatel motivatsioon tehniliseks uuenduseks. Tööjõupuuduse tingimustes tuleb ettevõtetel üle minna parematele tööpinkidele või siis toota vähem, kuid kallimaid tooteid.

Tehniline uuendamine omakorda sunnib ettevõtteid ja haridusasutusi andma inimestele paremat haridust, muutma õppeprogramme, tooma rohkem teadust tootmisse. Loomulikult osa ettevõtteid peab Eestis tootmise lõpetama, selle tulemusena peaks ümberõppe tulemusena vabanenud tööjõud rakenduma teistes majandusharudes.

Seitsmendaks  – põgenike vähene organiseeritus, majanduslik ebakindlus  ja puudulik arusaamine kohalikust seadusandlusest võimaldab neid kasutada nn. „musta tööjõuna“. Mõnikord soovivad „mustalt“ töötada põgenikud ise, saamaks üheaegselt tasu ja sotsiaaltoetusi. „Musta tööjõu“ kasutamisel ei laeku riigile makse, samuti satub palgasurve alla seaduslik tööjõud, kes läheb ettevõtjale rohkem maksma.

Kaheksandaks – loota kõrgelt haritud ning suurt lisaväärtust tootvate põgenike laiaulatuslikule saabumisele Eestisse ei saa. Sellised põgenikud ei saabu paadipõgenikena ning nende värbamine ei toimu põgenikelaagrist. Eesti saab arvestada peamiselt väheste oskustega põgenikega.

Kokkuvõtlikult – vajalik oleks diskussioon, kas ettevõtjate kinnitus põgenike soodsast mõjust majandusele on ikka õige. Loomulikult suurenev tarbimine loob turgu kaupadele, sest põgenikud peavad sööma ja riietuma. Samas pole kindel, kas põgenikud suudavad asendada pensionile minevat tööjõudu ja  tootlikkust tõsta.“