Karl Olaf Rääk: Kas välisinvestoritele meele järgi olemise nimel peame ennast koorida laskma?

Arvamus, Majandus,
©Scanpix
Investor võtab alati rohkem kui annab.

Eesti kui riigi seisukohalt on eluliselt vajalik kohalikele firmadele kasvuvõimaluse loomine, mitte pime välisinvesteeringute kummardamine, kirjutab IT väikeettevõtja Karl Olaf Rääk.

Massimeedias on juurdunud välisinvesteeringuid idealiseeriv käsitlus. Investorit kujutletakse kui printsi valgel hobusel, kes heast südamest kohalikule rahvale rahapakke laua peale laob.

Investeeringul on mitmeid tähendusi, kuid kõige üldisem definitsioon on vahendite paigutamine selleks, et tagasi saada algne investeering pluss kasum. Investor tahab tagasi rohkem kui ta sisse pani. Selles investeerimise mõte ongi.

Loomulikult, välisinvesteeringul on kasulikke kõrvalmõjusid, näiteks kohalikele inimestele töö pakkumine, tooraine ostmine, muud seotud teenused. Välisinvestorid panevad raha liikuma seal, kus seda enne ei olnud. Välisinvesteeringud võimaldavad tõsta kohalikku tööjõu kvalifikatsiooni, tuua sisse uut tehnoloogiat ja teadmisi. Kui riigi valitsus ei taha ega oska kohalikku majandust kasvatada, siis on välisinvestoritele toetumine ainus viis majandus liikuma panna. Arenguriikide jaoks on välisinvesteeringutest sõltumine loomulik arengu osa, aga sellest peab suutma välja kasvada. Hea näide on kasvõi Hiina, mis alltöövõtuga teenitud raha toel on kasvanud maailma üheks tugevamaks tegijaks.

Investeering võib olla ka vaenulik – tuletame meelde kasvõi Viljandi tikuvabrikut, mis osteti rootsi tikuhiiu poolt. Osteti konkurent võileivahinnaga ära ja pandi kinni. Või Kreenholmi manufaktuur Narvas. Sarnaseid näiteid on kuhjaga. Kui kohalik omanik otsiks võimalusi ümber profileerumiseks ja töö jätkamiseks, siis suure rahvusvahelise ettevõtte osakond pannakse külmalt kinni, kui selle tulemused on piisavalt kaua Exceli tabelis punast värvi näidanud.

Paljudel Eesti firmaomanikud on seisnud valiku ees: kas lasta ennast tugeva välisfirmast konkurendi poolt pankrotti ajada või müüa ettevõtte neile maha. Pole raske arvata, et suurem osa tegi hetkeseisuga ratsionaalsema valiku ja valis müügi.
Või siis finantsiline kübaratrikk, nagu Tallinna Vee müügi puhul. Välisinvestor tegi nõutud investeeringu, seejärel võttis ostetud firmale suure pangalaenu ja võttis enda raha tagasi. Stabiilset tulu teeniv infrastruktuuriettevõte oli praktiliselt tasuta käes, intressikulu lükati kohaliku tarbija kaela. Või tuletame meelde meie õnneks ebaõnnestunud Narva elektrijaamade müüki välismaistele libainvestoritele.

Tugevad välisfirmad tõmbavad ära parema kohaliku tööjõu. Ühelt poolt on hea, et inimesed saavad kõrgemat palka, teiselt poolt nõrgendab see kohalike firmade kasvuvõimalusi.

Nii et välisinvesteeringute teema ei ole üheselt säravvalge, nagu seda püütakse massimeedias näidata. Investor võtab alati rohkem kui annab. Eesti kui riigi seisukohalt on eluliselt vajalik kohalikele firmadele kasvuvõimaluse loomine, mitte pime välisinvesteeringute kummardamine. Välisinvesteeringud on kindlasti olulised, kuid ainult seni, kuni need mõlemapoolset tulu toovad.

Välisinvestoritele võib mitte meeldida ka see, kui nad ei leia üliodavat tööjõudu, kui neil ei õnnestu endale soodsaid eritingimusi välja kaubelda või mingi kavala nõksuga ülikasumit teenida. Aga sellisel juhul peaksime endalt küsima – kas kellelegi meele järgi olemise nimel peame tõesti ennast koorida laskma?

Karl Olaf Rääk,
IT väikeettevõtja,
tarkvaraarendaja

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused