06.08.2019
Kihistunud maailm ja tööjõupuudus Eestis – praegusel teel jätkata ei saa
Mustamäe Linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson vaatleb oma artiklis olukorda tööturul, leides, et võõrtööliste asemel tuleks tööturule viia oma noored ja ida-virulased.
“Kasvav lõhe rikaste ja vaeste vahel paneb proovile demokraatia alused. Rahvusvahelise heategevusorganisatsiooni Oxfam viimase raporti järgi tekkis 2018. aastal maailma iga kahe päeva tagant uus miljardär, samas kaotas inimkonna vaesem pool aastaga oma niigi napist varanatukesest veel 11 protsenti.
Võib ju vaielda, kas Oxfami raporti tulemustes mängis oma osa ka keskklassi enneolematult suur laenukoormus, ent selge on üks, taolise tempoga kulgev kihistumine võib viia halvimal juhul ühiskonda vapustavate järelmiteni, kodanikuallumatuse ja tänavarahutusteni.
Selle eest hoiatab ka grupp Ameerika miljardäre, kes soovitab ülirikaste kaasamiseks riiki painavate probleemide lahendamisse ning kliimamuutuste ärahoidmiseks tehtava töö toetamiseks, kehtestada jõukusmaksu. Maailm pole enam endine ning ülikasumite jahtimine vahendeid valimata, ei kindlusta püsivat edu.
Muidugi pole meil kodutanumal ebavõrdsusest tulenevad pinged veel niivõrd utreeritud kui USA-s või piiratud rikkuritehulgale tõeliseks eldoraadoks muutunud Indias, ent mõjukate ettevõtjate vastutus riigi harmoonilise arengu eest tõuseb meilgi keskseks teemaks, seda eelkõige palgavaesuse kultiveerimise ja seda põlistava riiki võõrtööjõu vägisi smugeldamise kontekstis.
Üheks ettevõtjate ning neid esindavate organisatsioonide viimase aja leidmotiiviks on tööjõupuudus ning vajadus avada piirid kvoodivaba välistööjõu sissetoomiseks, vastasel juhul ähvardatakse suisa majanduse hangumise ning rahvusliku katastroofiga.
Seejuures vassitakse vöörtööjõu vajaduse põhjustega. Kord on tarvis tuua kolmandatest riikidest oskustöölisi ning eriti IT spetsialiste, teisalt väidetakse, et hoopis talusulaseid ja marjakorjajaid olevat vaja eksportida, kuna laisk kohalik rahvas ei madaldu lihttööd tegema. Võta siis kinni, mis õige, mis valehõnguline või kas olukord ongi nii hull, kui ettevõtjad räägivad ning ainsaks rohuks selle vastu massimigratsioon?
Migratsioon ja tööjõu importimine ilma kaasnevate integratsioonimeetmete ja majanduse ümberstruktureerimiseta on lühiajaliselt ettevõtjate huvides toimivad pseudolahendused, millega kaasnevate probleemide eest maksab tulevikus kogu ühiskond. Meil tuleb selgelt aru anda, mis on tänast tööjõuturgu iseloomustavas retoorikas populistlikud ja omakasupüüdlikud valed ning mis võimalused on meil Eestis panna ettevõtlus teenima riigi ja kodanike, mitte üksnes kitsa omanikeringi huve.
Võtmesõnadeks, mis aitavad täna tööjõuturul toimuvat hinnata, on palgavaesus ja hädiselt madal tootlikkus. Võrreldes keskmisi palku Euroopa Liidus, selgub, et Eesti on jätkuvalt odava tööjõu riik, räägitagu siis meile mesisui mida tahes. Meie palgatasemete vahe ülelahe velledega on koolmekordne ja muidugi meie kahjuks.
Wage Researchers Institute uuringu kohaselt oli 2015. aastal täistööajaga Soome töötajate keskmine kuupalk 3 386 eurot, keskmine palk Euroopa Liidu riikides 2 166 eurot ja Eestis 1 117 eurot.
Soome palgatase oli Euroopa riikide seas kaheksas, jäädes maha Belgiast, Madalmaadest, Iirimaast, Luksemburgist, Norrast, Šveitsist ja Taanist. Euroopa kõrgeimat keskmist palka makstakse Šveitsis 6 229 eurot kuus ja madalaimat Rumeenias 360 eurot.
Kuupalga keskmine aastane kasvumäär Soomes aastatel 2007–2015 oli 3,3% ja reaalpalgal 1,2%. Teistes põhjamaades tõusid palgad veelgi rohkem, ehk siis palgasurve on teinud naaberriigi ettevõtjaist meie omadest kolm korda heldema palgamaksja. Miks siis Eestis ei võiks palgasurve olla majanduse stimulaator, mitte probleem, nagu meile püütakse selgitada?
Ehk polegi viimasel ajal palju räägitud palgarallis midagi laiduväärset, kuna palgasurve jätkudes väljuks Eesti odava tööjõuriigi näruselt positsioonilt.
Muidugi väheneksid sellevõrra ka üleöö kasumit ootavate ettevõtjate sissetulekud ning just siin peitubki põhjus, miks kohapealset tööjõudu laiskuses ja rumaluses süüdistades, veetakse vajadusel ka seadusi eirates sisse odavat tööjõudu, kelle oskused ja haridus on valdavalt eesti inimeste omadest kehvemad, ent kellele saab maksta väiksemat tasu, kui eesti töötajale, soovi korral ka mustalt või siis kui tuju tuleb, hoopis maksmata jätta, sest poolillegaal on kaitsetu. Kolmandatest riikidest toodud odavate hooajatöötajate puhul pole tarvis muretseda ka sotsiaalsete garantiide pärast.
Võõrtööjõuga seondub ka vohav seadusetus. Küsimus pole üksnes töölubade puudumises, vaid massiliselt eiratakse keeleseadust. Miks aetakse Ida-Virumaal 20 aastat taksojuhi ametit pidanud Konstantini puhul taga keelenõuete perfektset täitmist, kui Somaaliast parema elu peale pagenud Ibragim ajab Bolti taksoroolis läbi konarliku inglise keelega, või Nigeeriast minema lõiganud Ali suhtleb Wolti toidukullerina klientidega hausa keeles? Miks lubatakse keeleseadust rahumeeles rikkuda? Või meil kehtivad seadused vaid valikuliselt?
Tegelikult puuduks Eestis võõrtööjõu vajadus, kui käivituks pädev ümberõppeprogramm, mis tooks tööjõuturule nii heitunud noored kui ka tööta jäänud ida-virulased. Ammu oleks aeg lõpetada mehhaniseerimata ja robotiseerimata vähese lisandväärtusega tootmise soosimine ning kujundada kogu majandus ümber teaduspõhiseks, tootlikuks, automatiseerituks, 21. sajandi vääriliseks.
On äärmisel lühinägelik ja vastutustundetu toetada võõrtööjõu sissetoomisega neid ülikasumijahil ettevõtjaid, kes on huvitatud ülemaailmse orjaturu jätkuvast toimimisest. Peaks olema piinlik rääkida euroopalikest väärtustest, vaadates samas läbi sõrmede, kuidas ettevõtjad viivad tootmise maadesse, kus saab töötajatele maksta naeruväärset palka, pole tarvis muretseda nende sotsiaalsete garantiide pärast, ega anda aru keskkonnameetmete kohta.
Seda teed on minemas ka Eesti ettevõtjad. Kuhu on kadunud meie õmblusettevõtted? Kagu-Aasiasse. Nüüd öeldakse meile, et kui te ei lepi väikese palgaga, toome ukrainlased. Kui te aga ei lase Ukrainast tööorje piisavalt sisse vedada, kolime kogu täiega odava tööjõu riikidesse.
Võõrtööjõu piiramatu sissetoomine on koloniaalkultuuri jätkumine uuel, veidi tsiviliseeritumal, ent sama julmal moel. Sellele lisandub emamaa töötajate alavääristamine, riigi stabiilsuse kahjustamine, poliitilise lobi kaudu oma tahte pealesurumine. Kas seda ettevõtluskultuuri me soovimegi Eestisse, kui laseme ettevõtjatel särada madalapalgalises eilses?
Euroopa Komisjoni viimane raport näeb majanduse konkurentsivõime tõstmiseks olulise vahendina hariduse, eriti tehnilise hariduse tõhustamist. Enamus arenenud ja kõrge palgatasemega Euroopa riike järgib soovitust. Raportis kinnitatakse, et kui 2015. aastal moodustasid tehnilise hariduse omandanud või ülikooli lõpetanud tööjõust 35 protsenti, siis aastaks 2060 ulatub nende osakaal Euroopa tööjõu hulgas 59 protsendini.
Leitakse, et tähtsam kui kunagi varem, on haridussüsteemi tihe koostöö ettevõtlusega ning tööturu vajaduste arvestamine. Ühtlasi hoiatatakse, et Euroopa tehnoloogilise, teadusliku ja majandusliku mahajäämuse süvenemine võib tuua kaasa väljarände, mis oma ulatuselt võib meenutada 19. sajandil toimunud massipagemist Ameerikasse. Madala palgaga nõustuv tööline on vesi mahajäämuse veskile ning seega Euroopa taandarengule.
Need tõed kehtivad ka Eesti kohta. Kui korrutame pimesi päheõpitud salmi vajadusest täita oma linnad ja maakohad vöörtööjõuga, liigume riigina ummikteel, millest ei päästa meid Helsingi tunnel, Rail Baltic, ega teised omaaegset BAMi meenutavad poliittehnoloogilised ülirajatised.
Me ei tohi enam oodata, vaid meil tuleb juba täna rabeleda välja palgavaesuse ja orjatöö mentaliteedist.
Aeg on alustada tõelise kutseõppereformiga, mis tagab nende erialade õpetamise, mida kohapeal vajame. Aeg on loobuda vähest lisandväärtust tootvate ettevõtete arendamisest ning minna üle teaduspõhisele tootmisele. Tööjõupuudus ei ähvardaks, kui ettevõtjad loobuksid ülikasumite taotlemisest ning investeeriksid enam robotiseerimisse ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtmisesse.
Siit repliik ka valitsusele – tasub mõelda, kas kinkida raha filmivõteteks või eraldada vajalikud summad teaduse arenguks. Ukraina maasikakorjajad, Rumeenia keevitajad ja Uganda toidukullerid ei päästa Eesti majandust, seda suudab vaid teaduspõhine, pikka perspektiivi arvestav ja omanike ahnust talitsev ettevõtlus.
Eesti ei vaja välistööjõudu, vaid kohalikule Jaanile ja Ivanile, Urvele ja Olgale tuleb anda võimalus teha intensiivset ja hästitasustatud tööd. See on sama oluline või tähtsamgi, kui eraldada riigikaitseks 2% SKP-st.
Eesti seisab teelahkmel, kas vajuda ühepäevaperemeeste tujusid järgides odava tööjõuga, võõrtöölisi ekspluateeriva käsitööndusliku arengumaa tasemele või lõpetada hala töökäte puudusest ning anda enda kodanikele ja püsielanikele garantii, et palgasurve parandab elujärge ning arendustegevus viib toorlikkuse ning tänu sellele ka elukvaliteedi uutesse kõrgustesse.”